Rahepall

Õues paistis päike. Vihma ei sadanud ja see oli ime. Oli ilus ilm ja ma olin õnnelik. Ilm oli ilusam kui tavaliselt. Ilm oli nii harukordne, et mul tekkis tahtmine rõõmustada. Lilled õitsesid, sest päike oli väljas ja ilm oli ilus. Kuna õues oli soe ja ilm oli ilus, siis ma mõtlesin minna õue.
Kõndisin aasale. Meie aasale. Minu ja Edwardi aasale. Meie päris oma aas, kus keegi teine ei olnud käinud. Oh mu aasake. Oh meie aasake. Mu aas on armas. Meie aas on armas. Aas oli lilli täis. Lilled oli sinised ja aas oli sinine.
Mingi mees seisis minu vastas teisel pool aasa puude varjus. Olin pisut imestunud, sest ma arvasin, et keegi ei tea seda kohta. Mees oli vana - seda oli kaugelt näha. Aga ma ei häbenenud astusin lähemale. See oli nagu mu vanaisa. Vanaisa tuli ka lähemale.
Kuulsin metsas praksatust. Vaatasin vasakule, aga seal ei olnud kedagi. Vaatasin paremale ja seal oli keegi. Seal oli Edward, minu Edward. Minu Edward, kellest keegi midagi ei teadnud. Ta hakkas puude alt minu poole tulema.
"Ei, Edward, ei!" karjatasin, sest mis oleks hirmsam, kui see, et su sõber su kõrval sädeleb.
Edward ei teinud mu karjetest kuulmagi ja kõndis minu poole. Vanaisa oli ka juba minu ees.
Lehvitasin vanaisale. Ta lehvitas samal ajal vastu.
"Kui veider," mõtlesin ja hakkasin seletama:
"Sa ilmselt mõtled, miks see tüüp siin sädeleb..." aga siis jäin vait, sest vanaisa liigutas suud minuga täpselt samal ajal. Tegin puusanõksu ja vanaisa tegi ka. Tegin kniksu ja vanaisa tegi kniksu. Sirutasin käe, et vanaisa katsuda ja kui meie sõrmed kohtusid muutus ta peegliks ja ma sain aru, et see olen mina tulevikus. See olen mina pärast mitmeid raseerimata aastaid hiljem, oma imeilusa Edwardi seltsis, kes jääb ikka sama karvaseks, kui praegu, aga mina kasvatan endale terve habe.
Ärkasin ahastuses ja ehmatasin veidike, kui tundsin külma sõrme oma ninas.
"Kas ma äratasin sind," küsis Edwardi mesimagusa (lasteahistaja) häälega.
"Ei. Ma ärkasin ise. Nägin halba und," pobisesin vastu, sest ma ei oska kunagi midagi normaalselt öelda. Alati peab olema pobin või sosin.
"Mida täpsemalt," ütles Edward ja eemaldas oma sõrme mu ninast. Ma ei ole päris kindel, aga mulle tundus, et ta vaatas ühte mu kolli oma näpu otsas ja enne, kui mu aju jõudis seda fikseerida, sõi ta selle ära.
"Ma nägin, et sa olid ilus ja ma olin karvane," ütlesin vaikselt ja hirmunult.
"Ära muretse, Bella. Minu jaoks pole sa kunagi liiga karvane," ütles Edward lohutavalt ja tõusis püsti. "Hakkame kooli minema."
Tõusin ka püsti ja hakkasin riideid vahetama, aga enne, kui jõudsin särgi ära võtta oli Edward läinud. Ma silitasin oma rinnakarvu ja hakkasin kooliks valmistuma.

UUDIS +

Kuna varsti on eelmisest postitusest möödas ligi kuu aega, siis ma teen lühikokkuvõtte.

Sammy sai 4
VHK mind ei tahtnud
Põnn sai 9
Liselle sai 17
Lisellel oli pidu
Eva sai 16
Aliis sai 16
12. klassil oli lõpukell ja tutipäev
Suur Reede oli üldiselt kurb ja masendav päev
Sugulased tulid sünnipäevale
Ülehomme saan mina 16

Aprill on sündimise kuu ja kui ma arvutasin õigesti tähendab see, et juuli ja juuni on panemise kuud. Aga muidugi: kooli lõpp, jaanipäev, suvi... Miks mitte?

Anett soovib, et ma teeksin algust New Mooni paroodiaga nii et järgmises postituses võib oodata draamat.

P.S. Ma ei mäleta neid nimesid, mis ma oma sellidele panin, nii et uus hooaeg jätkub Bellade ja Edwardite seltsis.

P.P.S. Pilte ei tule.

Magusaid šokomune!

Jätkame

Laupäeval ärkasime üheskoos, käisime pesemas, demonstreerisime uusi riideid isale, sõime hommikust ja läksime siis hotelli ümbrusesse jalutama. Kuidas saime ära öelda Toys R Us'ist? See on ju mänguasjade paradiis. Esimene asi, mida sa sisse astudes tunned on mängu lõhn. Sa tead, et seal läheb lõbusaks. Inger muretses endale sealt kohaliku sarja Doctor Who ja Justin Bieber'i plakati, mina sain Rapuntseli paruka. Siis läksime tagasi hotelli, panime asjad ära ja läksime sõpradele Loughtonisse külla.

Loughton asub Central Line'iga sõites Eppingu poole päris lõpus. Üks korralik 30 minutit kulub sõiduks ikka. Me läksime mu vana klassiõe Annette'i juurde. Olime seal olnud ainult 5 minutit ja mul õnnestus avada pudel nii, et pool sellest lendas värskelt pestud köögi põrandale laiali. Pisut räpane. Igaks juhuks sõime õues, pealegi oli see esimene võimalus see aasta seda üldsegi teha, sest meil Eestis on ju endiselt lumi. Varsti tuli sinna ka mu teine ex-klassiõde Frances. Magustoiduks oli mingi megahea kook, mille nimi mul meelde ei jäänud. YUMMY! Siis läksime nn peatänavale, et kohtuda mu viimase sõbra Rubyga. Käisime veel mõnes poes ja istusime siis Belgique'i kohvikus, kus me kõik olime esimest korda. Rääkisime, mida nad võiksid Eestis teha, kui nad tulevad, aga nad ei teadnud Eesti kohta eriti midagi peale Viru raba. Milline hea valik teadmisi! Siis pidid pooled meist kuskile minema ja me läksime tagasi oma hotelli. Õhtuks sõime mcburgereid ja friikaid, sest jalad olid ülivalusad. Telekast tuli stand-up comedy't ja paar meest oli isegi päris head.

Pühapäeval käisime veel ühes spordipoes, lootusega mulle Converse'id saada, aga neil ei olnud minu numbrit ja selle asemel sain ma pimedas helendavad tossupaelad. Pakkisime kottid, tegime check-outi ja läksime Tower of Londonit uurima. Meeletu järjekorra tõttu ei viitsinud me sisse minna ja käisime ainult selle ümber. London Bridge'iga tegime pilte ja läksime sööma mingisse restorani Queen's Walkil. Siis oligi aeg minna lennujaama. Tagasi sõidul oli üpris igav ja siis ma tegin endast paar pilti lennukis.

Kaamera endiselt protesteerib, nii et neid te näha ei saa.

Tabav nagu välgunool

Sümboolne laul:



Neljapäeva hommikul pidi juba lennuki peale minema. Londonisse jõudmiseks pidi minema läbi Stockholmi, kus me kolm tundi ootasime ja kaks sellest mängisime Robot Unicorn Attacki. Uut high score'i ei tulnud.

Londonisse jõudsime kohaliku aja järgi kell 15.00. Sõitsime rongiga lennujaamat linna ja käisime natuke ringi. Vaatasime, kas saab mingeid odavaid pileteid õhtusele etendusele, aga need olid piiratud vaatega ja otsustasime kinno minna. Siis läksime hotelli, et ei peaks kottidega rohkem linnas mässama ja pealegi algas papa õhtusöök varsti. Siis me sõitsime koos tagasi linna. Me käisime Ingeriga natuke mööda Oxford streeti ja kui me avastasime, et olime valele poole kõndinud, siis me enam kinno minna ei viitsinud ja šoppasime pisut. Kohtusime metroo jaamas ja sõitsime hotelli.

Reedel oli papil koosolek ja lahkus meist varem. Me sõime Ingeriga hommikusöögi ära ja läksime linna. Mulle pidi saama lõpukleidi nii et läksime uuesti Oxford streetile. Leidsime selle üllatavalt ruttu. See ei ole väga pidulik, nii et kaasüheksandikud palun ärge muretsege liiga pidulikke. Otsisime siis Buckinghami paleed. Sellega oli raskusi. Umbes kahe tunni pärast jõudsime selleni, istusime natuke St. James'i parkis ja tegime idiootseid filme. Siis kõndisime edasi Big Beni ja London Eye suunas. Jõudnud Big Benini ma küsisin Ingerilt, kas ta tegi sellest juba pilti. Ta vastas: kus see on? Peaksin mainima, et me seisime selle kõrval. Pärast sellist feili me istusime London Eye vastas. Ma filmisin seda kuni see jõudis terve ringi ära tehtud. Päris pikalt läks. Siis kõndisime üle silla ja sõitsime metrooga tagasi Big Benini, kus me kohtusime härra isaga ja läksime Trafalguar Square'ini, kus asus üks ameerika restoran. Ma tellisin pizza ja milkshake'i. Normi. Siis läksime edasi spordipoodi, sest mõni mees arvas, et ta hakkab selle reisi jooksul veel jooksma. Mina sain sealt iPodile kostüümi, aga see on talle liiga suur. Kui on keegi iPhone 3G või 3GS omanik, kes tahab roosat ümbrist, siis mul on üks üle. Ja Inger sai sealt endale särgi, mille peal on mingi mehe musklis kõht. Suht rõve. Siis läksime teatrisse. Vaatasime The 39 Steps'i, mis oli krimikomöödia. See oli väga hea. Vahepeal oli raske mõista, mida nad rääkisid, sest see käis liiga kiiresti ja halva aksendiga. Näiteks müüs šoti mees ajalehte ja hüüdis: Iivnin piiper! Iivnin piiper! Olime natuke Piccadillyl ja läksime hotelli. Minu reisist mõned pildid:

Rohkem ei saa, sest kaamera suri. Homme veel.
MAANIA!