Õues paistis päike. Vihma ei sadanud ja see oli ime. Oli ilus ilm ja ma olin õnnelik. Ilm oli ilusam kui tavaliselt. Ilm oli nii harukordne, et mul tekkis tahtmine rõõmustada. Lilled õitsesid, sest päike oli väljas ja ilm oli ilus. Kuna õues oli soe ja ilm oli ilus, siis ma mõtlesin minna õue.
Kõndisin aasale. Meie aasale. Minu ja Edwardi aasale. Meie päris oma aas, kus keegi teine ei olnud käinud. Oh mu aasake. Oh meie aasake. Mu aas on armas. Meie aas on armas. Aas oli lilli täis. Lilled oli sinised ja aas oli sinine.
Mingi mees seisis minu vastas teisel pool aasa puude varjus. Olin pisut imestunud, sest ma arvasin, et keegi ei tea seda kohta. Mees oli vana - seda oli kaugelt näha. Aga ma ei häbenenud astusin lähemale. See oli nagu mu vanaisa. Vanaisa tuli ka lähemale.
Kuulsin metsas praksatust. Vaatasin vasakule, aga seal ei olnud kedagi. Vaatasin paremale ja seal oli keegi. Seal oli Edward, minu Edward. Minu Edward, kellest keegi midagi ei teadnud. Ta hakkas puude alt minu poole tulema.
"Ei, Edward, ei!" karjatasin, sest mis oleks hirmsam, kui see, et su sõber su kõrval sädeleb.
Edward ei teinud mu karjetest kuulmagi ja kõndis minu poole. Vanaisa oli ka juba minu ees.
Lehvitasin vanaisale. Ta lehvitas samal ajal vastu.
"Kui veider," mõtlesin ja hakkasin seletama:
"Sa ilmselt mõtled, miks see tüüp siin sädeleb..." aga siis jäin vait, sest vanaisa liigutas suud minuga täpselt samal ajal. Tegin puusanõksu ja vanaisa tegi ka. Tegin kniksu ja vanaisa tegi kniksu. Sirutasin käe, et vanaisa katsuda ja kui meie sõrmed kohtusid muutus ta peegliks ja ma sain aru, et see olen mina tulevikus. See olen mina pärast mitmeid raseerimata aastaid hiljem, oma imeilusa Edwardi seltsis, kes jääb ikka sama karvaseks, kui praegu, aga mina kasvatan endale terve habe.
Ärkasin ahastuses ja ehmatasin veidike, kui tundsin külma sõrme oma ninas.
"Kas ma äratasin sind," küsis Edwardi mesimagusa (lasteahistaja) häälega.
"Ei. Ma ärkasin ise. Nägin halba und," pobisesin vastu, sest ma ei oska kunagi midagi normaalselt öelda. Alati peab olema pobin või sosin.
"Mida täpsemalt," ütles Edward ja eemaldas oma sõrme mu ninast. Ma ei ole päris kindel, aga mulle tundus, et ta vaatas ühte mu kolli oma näpu otsas ja enne, kui mu aju jõudis seda fikseerida, sõi ta selle ära.
"Ma nägin, et sa olid ilus ja ma olin karvane," ütlesin vaikselt ja hirmunult.
"Ära muretse, Bella. Minu jaoks pole sa kunagi liiga karvane," ütles Edward lohutavalt ja tõusis püsti. "Hakkame kooli minema."
Tõusin ka püsti ja hakkasin riideid vahetama, aga enne, kui jõudsin särgi ära võtta oli Edward läinud. Ma silitasin oma rinnakarvu ja hakkasin kooliks valmistuma.
