Kooli jõudes...

Kooli jõudes oli kõik muutunud. Kõik vaatasid mind. Ma olin jälle omas elemendis. Inimesed võtsid oma ninadest kinni, mõni ägedam ajas kujuteldavat haisu oma tagumiku juurest. Ma naeratasin. Ma astusin bioloogia klassi uksest sisse. Kõik kohad olid juba võetud. Mind üllatas, et kuningapoja kõrval keegi ei istunud. Kuna see oli ainus vaba koht, siis ma läksin ja istusin sinna. Ta haaras oma ninast kinni. Ma teadsin, et täna oli mul halb hais küljes, aga et see nii jube oli, seda ma arvata ei osanud. Ma nuusutasin oma juukseid. Neil oli minu lemmiku maasikaampooni lõhn juba kadumas. Kui tund lõppes, tormas kuningapoeg minu kõrvalt minema ja laskis oma nina alles koridoris lahti.
Mul oli häbi. Mind polnud kunagi varem keegi niimoodi alandanud. Ja see polnud veel kõige hullem. Mingi suvaline vend minu inglise keele klassist tuli sellel vahetunnil minu juurde ja küsis, kas ma tahaksin temaga ühes söögilauas istuda. Ta meeldis mulle. Tema nimi oli Nike. Imelik nimi mehele, ma tean. Niisiis ma istusin temaga lõunalauas. Pärast selgus, et meil oli veel kehaline koos. Kuna ma ei oska eriti võrkpalli mängida, siis lõin ma talle palliga vastu pead. Mul oli jälle väga alnadatud tunne. Leidsin, et praegu on sobiv aeg lesta tõmmata. Siis ma ronisin oma punasesse mõtetusse masinasse ja läksin kahest viimasest tunnist ära.
Koju jõudis otsustasin üle pika aja ennast pesta. Kasutasin isetehtud seepi ja isa sampoonivabriku tooteid. Lõhnasin paremini kui viimase kahe nädala jooksul. Siis läksin oma tuppa ja lülitasin üli aeglase arvuti sisse, et natuke jututubades chillida. Mitte, et ma chillida oskaks. Ma lihtsalt ootan, kuni keegi tuleb minu juurde ja hakkab rääkima. Siis ma vastan selliseid mõtetusi nagu jah ja ei ja niisama. Otsustasin varakult magama minna ja järgmisel päeval kuningapoja käest küsida, et mis on tema probleem. Ma tean, et ma haisen, aga pole vaja nii ebaviisakas olla. Sellel ööl nägin veel head unenägu.