Chuck valetas.

Chuck valetas. Me ei läinud kaugele. Tundsin tee ära. Me läksime tema koju. Tee peal ei olnud palju valgustust seega oli hirmuäratav vaadata, kuidas Chuck vahetas kogu aeg inimese ja draakon-lohe-printsi vahel.
"Kas see on valus?" küsisin, et mitte mõelda oma peatsele surmale.
"Mis on valus?" Tundud, et Chuck mõtles minu surmale.
"See muutumine kogu aeg."
"Ei. Ma ei saakski aru, et ma muutun, kui ma oma käsi ei näeks."
Jõudsime tema maja juurde. Maja oli pime. Teadsin, et teised on alles golfiväljakul ja üritasid normanne eemal hoida. Järsku süttis majas tuli. Chuck oli endiselt mu kõrval nii et ma ehmatasin. Tahtsin kiljuda, aga Chcuk pani oma käe mu suule. Me olime lõksus. Ei saanud minna sisse, aga kui oleksime ära sõitnud, oleks ta meile lihtsalt järgi tulnud. Vaatasin Chucki poole. Oli näha, et ta oli samale järeldusele tulnud. Veresoon tema peas tuksles, kui ta üritas mõelda uut plaani välja.
Chuck vajutas gaasi. Sõitsime tema maja juurest minema. Sõitsime mere äärde. Tundsin seda lõhnast.
"Miks me mere äärde lähme?" pärisin.
"Vesi on ainus asi, mis võib draakon-lohe-printse tappa. Rebid tükkideks ja viskad vette. Nii ei saa ta enam oma tuld kasutada."
"Aga kas see pole sinu jaoks kahjulik?"
"Ma olen ju ühes tükis," ta naeris hüsteeriliselt. See tekitas minus hirmu. Järsku hüppas keegi meie auto katusele. Kiljusin.
"Rahu Nikki, see on Mummett. Ta tuleb appi."
Rahunesin. Merd oli juba näha. Chucki soovitusel ronisin autost välja. Seisin seljaga mere poole, näoga tee poole. Tuul viis minu lõhna autoni. Sealt ilmus nähtavale Games. Sekundiga oli ta minu juures. Aga Chuck ja Mummett olid kiiremad. Alaska ja Island olid ka varsti seal. Nad hoidsid Gamesi kinni. Aga ma olin liiga lähedal. Games sirutas oma kaela välja ja hammustas mu õlast tüki. Kukkusin. Valu oli tappev. Ma ei suutnud oma õlga vaadata. Dr. Fire oli õnneks lähedal. Ta võttis Gamesi suust mu õla tüki ja hakkas seda ruttu tagasi minu külge õmblema. Ma silme eest läks mustaks. Kuulsin ainult rebenemist ja sulpsumist. Ilmselt oli Games nüüd hävitatud. Kuulsin Chucki häält:
"Nikki sa ei või ära minna. Ära mine valgusesse. Mul on sind vaja. Nikki. Nik..N..."
Ma ei kuulnud enam midagi. Olin surnud. Täiesti kindel selles. Äkki tundsin, et dr. Fire oli minu õla õmblemise lõpetanud. Sain hingata. Nägin. Kuulsin. Haistsin. Lõhnasin halvasti.
"Ma tahan vanni."
Chuck naeris minu lemmik sirgmuiet ja tõstis mu siis autosse. Nõjatusin tema vastu, kui ta mind koju viis.