"Ma lähen...

"Ma lähen täna Chucki perekonnaga kohtuma," ütlesin isale.
"Kas ta pole sinu jaoks pisut vana?" vastas ta ja silitas oma voolikut. Ta oli kohaliku tuletõrjejaama ülem.
"Ei," valetasin, sest tegelikult oli ta juba 93 nagu ma hiljem teada sain. "Ma olen juunior ja ta on juunior." Isa jäi vist selle vastusega rahule. Kostis uksekell.
"See on vist tema. Ta tahab sinuga kohtuda."
"Too ta sisse," ütles isa ja vehkis oma voolikuga.
"Käitu korralikult," anusin teda.
Isa tegi oma pea kohal mingit liigutust, mis pidi tähendama, et ta on otsekui ingel. Läksin ust avama. Ei olnudki Chuck. Oli naabrinaine proua Green. Ta tõi oma kirjad meile ära. Läksin tagasi isa juurde.
"Ei olnudki tema." Isa irvitas. Uksekell.
"Nüüd on vist tema," ütlesin ja sööstsin ukse juurde. Oligi. Õnneks. Chuck astus sisse ja marssis otse isa juurde, et temaga kohtuda. Olin tegevusest veidike jahmunud, aga läksin talle järgi.
"Olen Chuck Fire," ütles mu poisssõber (see sõna ei ole Chuckile sobiv. Ma eelistaks kihlatu)
"Bobby," vastas isa ja hoidis oma voolikut ähvardavalt.
"Ma viin Nikki täna oma perekonnaga kohtuma. Ma loodan, et see sobib?"
"Hoolitse tema eest."
"Ma teen seda," kostis Chuck ja minu rõõmuks me lahkusime.
Läksime Chucki autoga, sest sellel oli neli ust, erinevalt minu kolmest. Me ei sõitnudki tema maja poole, vaid kohaliku golfi väljakule.
"Kas me hakkame golfi mängima?" imestasin. See tundus draakon-lohe-printside kohta kuidugi alandav.
"Muidugi. Kas ma pole rääkinud, et see on vana traditsioon. Ja pealegi saame me ainult mängida siis, kui lastakse rakette. Ja täna on Jolly-Dee sünnipäev. Ta elab golfi väljaku lähedal. Ta vanemad on iga aasta rakette lasknud," seletas Chuck ja naeratas.
"Miks teil rakette on vaja?"
"Küll sa näed."
Jõudsime väljakule. See oli inimtühi. Ilmselt sellepärast, et oli juba peaaegu pime. Tema ülejäänud pere oli juba kohal. Võtsime meeskondadesse. Kuna mina nagunii mängida ei osanud, siis mind pandi punktilugejaks. Alaska juhtis. Siis hakati ilutulestike laskma. Nüüd hakkas ka teistel mängijatel vedama, sest nad said käiku lasta oma salarelva. Nad liigutasid palle oma tapvalt kuuma hingeõhuga. Enamus löögid oli hõul-in-uanid. Võitis Mummett. Tema võidu pühitsemiseks lasti õhku tulejugasid. Nüüd mõistsin, miks rakette oli vaja. Siis ei paista tulejoad taevast välja. Päike oli loojunud. Läks pimedaks. Kõik kohal olijad muutusid draakon-lohe-printsideks.
"Peatust! Keegi tuleb!" hüüdis Island. Tal oli nimelt võime näost täiesti juhmiks minna ja tulevikku näha. Sellest oli palju kasu. Chuck omakorda oskas mõtteid lugeda. Ta sai teada, kes tuleb enne kui keegi teine.
"Kes tuleb?" küsis Alaska, kellel võimeid polnud.
"Normannid."
Draakon-lohed võtsid kaitsepositsioonid sisse ja ootasid normanne. Nad saabusid. Neid oli kolm. 2 meest 1 naine. Chuck ja Mummett ajasid taevasse tulepallid, et oleks valge ja nad oma inimkuju võtaksid. Ka vastutulijad muutusid inimesteks. Rastapatsidega neeger hakkas rääkima:
"Ma olen Jolent... see on Kimtoria ja Games. Me olime eemal, kui nägime teie tulejugasid. Mõtlesime, et ühineme teie golfimänguga. Ega teil kolme lisamängija vastu midagi pole?"
"Ei," vastas dr.Fire ja tundus, et kõik läheb hästi. Järsku tuli tuuleiil. Tulepallid kustusid ja kõik muutusid draakon-lohedeks. Kõik peale minu. Games nägi seda.
"Tule Nikki!" ütles Chuck ja tõmbas mind auto poole.
"Kuhu me lähme?" Olin segaduses. Miks mind järsku ära tõmmati.
"Normannid söövad inimesi. Neile on inimliha kõige maitsvam asi maailmas. Games on jäljekütt."
Olime autos. Ta pani mu rihma kinni ja oli ruttu juhi kohal. Ta hakkas sõitma.
"Mis on jäljekütt?"
"Kui saak hakkab põgenema, teeb see liha maitsvamaks. Kuna ma sind kaitsen, saab sellest tema elu kõige põnevam jaht.
"Kuhu sa mind viid? Ma pean oma isa päästma!"
"Bobbyga on kõik korras," ütles Chuck. "Ainult sind tuleb päästa."
"Kuhu sa mind viid?"
"Ära... Võimalikult kaugele siit..."