Hommik. Kool...

Hommik. Kool. Bioloogia. Juba ainuüksi need sõnad ajavad mu vihale. Sundisin end siiski kohale minema, sest täna pidi olema suur päev, kui ma saan teada, miks kuningapoeg oma nina kinni hoidis. Aga teda polnud. Istusin oma kohale. Mõtlesin, et ta hilineb, aga ei. Ka lõunasöögi ajal ei näinud ma teda kuskil. Istusin Nike'i ja tema sõprade lauas, aga ei näinud kedagi selles lauas, kus ta tavaliselt istub. Ma ei osanud midagi arvata.
Kuna kuningapoja puudumine ajas mu masendusse, siis otsustasin ära õppida Nike'i sõprade nimed. Üks tüdruk, kes pidevalt lobises ja kes oli ka minu hispaania keele tunnis oli nimega Trussica. Üks teine pisut vaiksem tüdruk, kes nägi üpris nohiklik välja oli nimega Bandžola. Tema kolmas sõber oli Breik. Mõtlesin, kas praegu on moes panna oma lastele selliseid imelikke nimesi. Aga ma ei hakanud selle üle pikalt mõtlema, sest olin endiselt masendunud.
Hispaania keeles ma istusin nüüd Trussicaga koos. Terve tunni ta põhimõtteliselt rääkis. Kui tund hakkas läbi saama, küsis ta mult, kas sooviksin temaga klubisse Angel minna. Ütlesin, et vajan mõtlemisaega. See oli päeva viimane tund, nii et nüüd sain koju. Kui seda niiviisi võib üldse nimetada.
Kodus ei juhtunud midagi erilist. Isa ei öelnud mulle tere. Ma ei öelnud talle ka. Läksin voodisse. Mitte magama. Lihtsalt. Panin käed kukla taha. Tundsin jubedat haisi. Nuusutasin juukseid, hingeõhku. Need tundusid tavalised. Nuusutasin kaelaauku. Fuhh. Mõni ime, et kuningapoeg oli otsustanud koju jääda. Kuna meil oli täna elektri ja vee katkestus, siis ei saanud ma pesema minna. Aga mis mul siis sellest? Jäin edasi voodisse. Aja jooksul harjusin oma uue haisuga ära ja jäin selle saatel magama.
Hommikul ärgates, otsustasin natuke kodutöid teha. Koolis ei olnud kuningapoeg jälle. Ega ka järgmisel päeval. Ta ilmus välja alles järgmise nädala lõpus. Meil oli jälle bioloogia koos. Istusin tema kõrvale. Kõhklesin veidi, kuid otsustasin siis vestlust alustada. Kuid ta jõudis minust ette.
"Tere ma olen Chuck Fire. Sa oled Nikki?"
"Jah." Olin jahmunud, et ta teadis mu hüüdnime ja ei öelnud mulle Stinky. Ma ei suutnud sõnagi välja saada. Aga siis, kui õpetaja oli meile ülesande kätte andnud, hakkasin julgust koguma. Aga ta jõudis minust jälle ette.
"Naised enne."
Võtsin mikroskoobi enda poole ja vaatasin.
"Profaas," ütlesin.
"Kas tohib ma vaatan ka?"
"Muidugi."
"See on profaas."
"Nagu ma ütlesin."
Ta vahetas slaidi mikroskoobis.
"Anafaas," ütles ta.
"Tohib ma vaatan?"
"Ikka."
"Anafaas."
"Nagu ma ütlesin."
Olin julguse kokku saanud. Slaidi vahetades, hakkasid mu käed värisema, aga võtsin ennast kokku.
"Sa olid läinud."
"Jah. Ma olin linnast väljas paar päeva. Isiklikud põhjused."
Möödus paar sekundit piinlikku vaikust ja siis ta alustas jälle.
"Kas sulle meeldib vihm?"
"Sa küsid mult ilma kohta?" oli ainus, millega suutsin talle vastata.
"Jah, tundub küll."
"Mulle ei meeldi väga päike. Ükski kuum, kuiv asi. Ma eriti ei...bläähh."
"Aga kui see sulle nii vähe meeldib, siis miks sa elad kõige kuivemas piirkonnas Lõuna-Ameerikas?"
Mind päästis kell. Aga ka peale klassist väljumist, et jätnud ta mind rahule. Ta järgnes mulle söökla poole. Lõpuks sain aru, et ta ootab endiselt vastust oma küsimusele.
"See on keeruline."
"Olen kindel, et ma jõuan sind ära kuulata."
"Mu vanaisa abiellus uuesti ja kolis Mehhikosse. Ta pärandas siin meile ühe maja, mille mu ema maha müüs, kui ta isast lahku läks."
"Aga miks sa emaga kaasa ei läinud? Kas sulle ei meeldi tema mees?"
"Ei. Grill on täitsa tore. Aga ma eelistan pidevale ringi reisimisele kodu. Ja praegu on siin ainus koht selle jaoks."
Ülejäänud päev möödus meeldivalt. Õhtul otsustasin isegi oma kaenlaaelused ära pesta. See oli esimene öö, kui nägin unes Chuck Fire'it.