Lumesadu

Ärkasin selle peale, et hais oli lämmatav. Tavaliselt olen hajrunud sellega, et minu lõhn on teistest natuke erinev, aga täna hommikul oli see peaaegu lämmatav. Sundisin ennast vannituppa minema. Vaatasin peeglisse. Mu nägu oli tõesti jube. Minu poisipea oli helepruun ja silmad olid samuti pruunid. Blondid triibud mu juustes olid välja kasvamas ja see nägi lihtsalt tobe välja. Mõtlesin, et selline ma olen ja järelikut selliseks ma jään. Minu nimi on Nicole. Ma eelistan Nikkit, aga kõik ütlevad mulle
Stinky. Täna hommikul ma sain vist aru, miks.
Royalty Schoolil pole ilma asjata selline nimi. Seal on käinud terve kuninga suguvõsa õppimas. Kuigi neil võiks olla koduõpetaja... Aga ma arvan, et see annab neile aimu, mis nende riigis tegelikult toimub. Ma käin ka selles koolis. Kuigi ma ei ole royalty. Ma sain sinna kooli sisse üldse tänu vanaema pärandusele, kui ta ära suri. Siis kolis mu ema minema ja leidis endale uue mehe. Aga see oli juba ammu. Kui ma olin kuuene. Nüüd olen ma seitseteist.
Ma elan isaga Georgetowni linna vaesemas osas. Enamik inimesi on siin rikkad nii et kortermaju eriti pole. Kõik kohad on villasid täis. Georgetown asub Guyanas. Siin valitseb kuningas.
Kuningapoeg on minu klassivend. Ta meeldib igale ühele meie klassi tüdrukutest. Isegi mõnele poisile. Aga minu poole ta isegi ei vaata. Ma pole kunagi rohkem masendunud olnud. Peeglit vaadates tuli mul mõte teha makeover. Aga vaevalt, et see aitab. Mul on ikka see hais küljes ja ükski juuksur ei teeks minust iludust.
Loobusin enda vaatamisest ja läksin riidesse panema. Kuna palju raha meil pole, siis ma teen endale paljud riided ise. Täna näiteks panin selga isetehtud kollase kampsuni ja teksad, mis olid siiski poest. Võtsin koolikotti ja läksin kööki. Külmkapist haarasin kohukese ja läksin kooli. Ma ei vaevunud isale head aega ütlema, sest viimasel ajal ta igatseb ema ja mina ainult meenutan seda talle.



Andke teada, kas on mõtet jätkata. See võib olla ei tundu liiga huvitav, sest see alles sissejuhatas.