Läksin täna...

Läksin täna Trussica, Nike'i ja ülejäänutega La Pulli randa. Oma üllatuseks nägin seal Jude'i. Ta oli pikem kui kunagi varem. Mis siis, et olin teda ainult ühekorra näinud. Läksin temaga vestlema. Kõndisime mööda randa.
Ta rääkis mulle mingist vanast mereröövlite muistendist (tema suguvõsa tulenes mereröövlitest), kuidas Fire perekond oli kunagi ammu tulnud mereröövlite maa peale jahti pidama, põletades puud ja majad oma teel. Kuna mereröövlid muutusid väidetavalt papagoideks, siis sõlmisid nad Fire'itega kokkuleppe, et seni, kuni nemad ei tule nende maale, ei tule nemad nende omadele.
Jutt tundus mulle nii põnev, et küsisin, kas selle kohta on ka mõni raamat (olen raamatukoi). Ta ütles, et on küll. Selle nimi oli "Mere Muistendid" pärast läksin koju. Lülitasin oma arvuti sisse ja otsisin raamatu üles. Seda sai klubist Angel laenutada. See tundus mulle veider, aga mis sellest. Siis tuli mulle meelde ka see, et Trussica kutsus mind endaga sinna.
Järgmisel päeval Trussicale oma mõttest rääkides, sattus ta nii vaimustusse, et kutsus Bandžola ka meiega kaasa. See ettevõtmine toimus laupäeval.
Angelis liikus palju kahtlast rahvast: esiteks, ei öelnud keegi, et ma haisen ja teiseks, keegi meestest ei vilistanud, kui Trussica neile silma tegi. Mõistmatu. Läksin raamatuleti juurde. See oli kolmas põhjus, miks klubi tundus veider. Küsisin "Mere Muistendeid". Maksin raha ära. Tahtsin nüüd ära minna, aga ma ei leidnud Trussicat ja Bandžolat üles. Läksin välja. Seal seisid mingid mehed. Nad lähenesid mulle. Kartsin. Haarasin kotist soolagaasi järgi, aga seda polnud. Mehed tulid aina lähemale. Järsku kostis auto mürinat ja paar meetrit eemal peatus tumesinine Opel. Välja astus Chuck. Ta astus meestele lähemale. Pagesin autosse. Chuck tegi midagi, aga ma ei näinud. Nägin ainult, kuidas meestel kubeme kohalt püksid märjaks läksid ja ära jooksid. Chuck tuli autosse.
"Pane rihm kinni!" ütles ta ja andis gaasi.
"Sa peaks enda rihma kinni panema," kostsin vastu, aga täitsin siiski ta käsku.
Chuck peatas auto söökla ees. See kõik tundus mulle nii veider. Nägin Trussicat ja Bandžolat, kes muigasid meid koos nähes. Tüdrukud vabandasid, et nad mind kaasa ei kutsunud. Neil oli lihtsalt liiga suur nälg. Chuck ütles, et ta võib mind ise toita ja me astusime sööklas.
Kelner tõi meile menüü. Võtsin esimese silamtorkava asja.
"Üks seenepirukas palun."
"Ja teile härra?" küsis kelner Chuckilt ja minu meelest tegi talle silma.
Chuck seda ei näinud, ta vaatas mind. Punastasin.
"Ei midagi," kostis ta. Kelner lahkus.
Otsisin sõnu. Mu peas tiirles nii palju küsimusi. Kuidas? Miks? Kuidas? Miks? Miks? Miks?
"Kuidas sa teadsid, kus ma olen?" küsisin.
"Ma uurisin jalakäijate mõtteid. See on väga häiriv. Ma pole häirinud niimoo.."
"Sa loed mõtteid?" küsisin teda katkestades.
"Ma suudan lugeda iga inimese mõtteid... peale sinu. See on väga imelik. Ja häiriv."
Chuck vaatas teistele sööjate otsa ja ütles, millest nad mõtlevad:
"Päkapikud, komm, Tuhkatriinu, vikerkaar..."
Mu seenepirukas saabus. Ei tahtnud seda süüa. Olin liiga hõivatud mõtlemisega. Aga Chuck ei andnud järele. Ta tõmbas mu suu jõuga lahti ja toppis terve piruka suhu. Pidin närima, sest muidu oleksin lämbunud. Mul oli häbi. Läksin punasemaks, kui ma juba olin. Chuck naeris. See naer oli mulle tuttav. Olin seda kuskil ennegi kuulnud, aga ei mäletanud kus.
Väsimus tuli peale. Chuck märkas seda. Ta viis mu koju. Ma ei mäletanud enam kuidas ma voodisse sain, aga hommikul ärgates oli mul tekk peal ja juuksed puhtad.