Laupäev oli...

Laupäev oli lõpuks tulnud. Naeratasin tahtamatult. Kuna minu social life on nullis, siis mul polnud midagi muud teha, kui lugeda oma uut raamatut. Seal leidsin väga palju sarnaseid punkte Jude'i jutustusest. Tegin need markeriga lillaks. Lükkasin arvuti sisse, et näha, kas seal on nende asjade kohta, midagi veel kirjtatud. Oli. See oli palju põnevam. Aga kogu see jutt seal seostus mul Chuckiga. Ma kogu teksti ei lugenudki. Paar sõna torkas silma nagu: kiire, tugev, surematu, hea lõhn, ilus nägu, veider nimi ja põletav hingeõhk. Selle viimasega meenus kohe päev, kui Chuck oli mind poekäru eest päästnud. Lugesin nüüd internetist leitud teksti põhjalikumalt läbi. Kõik need sõnad, need väljendid, laused seostusid ainult ühe olendiga. Mida rohkem ma lugesin, seda kindlam ma olin. Ma ei suutnud seda siiski välja öelda. Kartsin. Kartsin kaks päeva.
Esmaspäeva hommikul kooli sõites, oli Chuck juba kohal. Ta naeratas ja hakkas tere ütlema. Ma kõndisin temast mööda. Kõndisin metsa. Ta järgnes mulle. Ma ei vaadanud selja taha, ma ei kuulnud midagi, aga teadsin, et ta järgneb mulle.
Peatusin kohas, kus valgus paistis läbi puude. Oli ilus päev. Aga ma nii kartsin. Tahtsin võimalikult kiiresti selle asjaga ühele poole saada. Hingasin, ohkasin, ohkasin veel korra ja alustasin:
"Kui vana sa oled?"
"17."
"Kui kaua sa 17 oled olnud?"
"Mõnda aega."
Ohkasin. Ohkasin veel. Tõmbasin hinge. Takerdusin. Ei teadnud mida öelda. Unustasin hingata. Ohkasin.
"Ma tean, mis sa oled."
"Siis ütle. Ütles kõva häälega."
Ohkasin. Võtsin suure sõõmu õhku ja karjusin üle terve metsa, sest ta oli ju käskinud seda kõva häälega hüüda:"DRAAKON-LOHE-PRINTS!!!"
"Kas sa kardad?"
Mind hämmastas tema võime jääda rahulikuks. Kuigi olin Chuckile seljaga kartsin kohutavalt. Aga ma ohkasin, pöörasin ümber ja ütlesin:
"Ei."
"Tule minuga kaasa," ütles Chuck ja tõmbas mind oma selga.
"Kuhu me lähme?"
"Sa pead nägema, milline ma pimeduses olen."
Ta jooksis kiiresti, aga pani mind varsti maha. Ütles, et rohkem ei jaksa. Aga me ei pidanudki rohkem edasi minema, sest me olime pimedas ja tema oli draakon-lohe-prints. Ehmusin. Ma nii proovisin seda varjata, sest ma ei tahtnud, et ta arvaks, et ma kardan. Läksime tagasi valgusesse ja ta võttis oma inimkuju. Ta võttis mul käest kinni. See oli tapvalt külm. Aga ma ei pannud seda pahaks. Komsitasin. Ma kukkusin ja tõmnasin ta endaga kaasa. Me jäime keset välu lamama ja üksteisele otsa vaatama. Ta silmad olid jälle kuldpruunid. Ma tahtsin nii väga teada, mida see tähendas, aga mul oli suva. Sest ma teadsin nüüd tõtt ja ta teadis, et ma teadsin. Ta oli draakon-lohe-prints.