Rahepall

Õues paistis päike. Vihma ei sadanud ja see oli ime. Oli ilus ilm ja ma olin õnnelik. Ilm oli ilusam kui tavaliselt. Ilm oli nii harukordne, et mul tekkis tahtmine rõõmustada. Lilled õitsesid, sest päike oli väljas ja ilm oli ilus. Kuna õues oli soe ja ilm oli ilus, siis ma mõtlesin minna õue.
Kõndisin aasale. Meie aasale. Minu ja Edwardi aasale. Meie päris oma aas, kus keegi teine ei olnud käinud. Oh mu aasake. Oh meie aasake. Mu aas on armas. Meie aas on armas. Aas oli lilli täis. Lilled oli sinised ja aas oli sinine.
Mingi mees seisis minu vastas teisel pool aasa puude varjus. Olin pisut imestunud, sest ma arvasin, et keegi ei tea seda kohta. Mees oli vana - seda oli kaugelt näha. Aga ma ei häbenenud astusin lähemale. See oli nagu mu vanaisa. Vanaisa tuli ka lähemale.
Kuulsin metsas praksatust. Vaatasin vasakule, aga seal ei olnud kedagi. Vaatasin paremale ja seal oli keegi. Seal oli Edward, minu Edward. Minu Edward, kellest keegi midagi ei teadnud. Ta hakkas puude alt minu poole tulema.
"Ei, Edward, ei!" karjatasin, sest mis oleks hirmsam, kui see, et su sõber su kõrval sädeleb.
Edward ei teinud mu karjetest kuulmagi ja kõndis minu poole. Vanaisa oli ka juba minu ees.
Lehvitasin vanaisale. Ta lehvitas samal ajal vastu.
"Kui veider," mõtlesin ja hakkasin seletama:
"Sa ilmselt mõtled, miks see tüüp siin sädeleb..." aga siis jäin vait, sest vanaisa liigutas suud minuga täpselt samal ajal. Tegin puusanõksu ja vanaisa tegi ka. Tegin kniksu ja vanaisa tegi kniksu. Sirutasin käe, et vanaisa katsuda ja kui meie sõrmed kohtusid muutus ta peegliks ja ma sain aru, et see olen mina tulevikus. See olen mina pärast mitmeid raseerimata aastaid hiljem, oma imeilusa Edwardi seltsis, kes jääb ikka sama karvaseks, kui praegu, aga mina kasvatan endale terve habe.
Ärkasin ahastuses ja ehmatasin veidike, kui tundsin külma sõrme oma ninas.
"Kas ma äratasin sind," küsis Edwardi mesimagusa (lasteahistaja) häälega.
"Ei. Ma ärkasin ise. Nägin halba und," pobisesin vastu, sest ma ei oska kunagi midagi normaalselt öelda. Alati peab olema pobin või sosin.
"Mida täpsemalt," ütles Edward ja eemaldas oma sõrme mu ninast. Ma ei ole päris kindel, aga mulle tundus, et ta vaatas ühte mu kolli oma näpu otsas ja enne, kui mu aju jõudis seda fikseerida, sõi ta selle ära.
"Ma nägin, et sa olid ilus ja ma olin karvane," ütlesin vaikselt ja hirmunult.
"Ära muretse, Bella. Minu jaoks pole sa kunagi liiga karvane," ütles Edward lohutavalt ja tõusis püsti. "Hakkame kooli minema."
Tõusin ka püsti ja hakkasin riideid vahetama, aga enne, kui jõudsin särgi ära võtta oli Edward läinud. Ma silitasin oma rinnakarvu ja hakkasin kooliks valmistuma.

UUDIS +

Kuna varsti on eelmisest postitusest möödas ligi kuu aega, siis ma teen lühikokkuvõtte.

Sammy sai 4
VHK mind ei tahtnud
Põnn sai 9
Liselle sai 17
Lisellel oli pidu
Eva sai 16
Aliis sai 16
12. klassil oli lõpukell ja tutipäev
Suur Reede oli üldiselt kurb ja masendav päev
Sugulased tulid sünnipäevale
Ülehomme saan mina 16

Aprill on sündimise kuu ja kui ma arvutasin õigesti tähendab see, et juuli ja juuni on panemise kuud. Aga muidugi: kooli lõpp, jaanipäev, suvi... Miks mitte?

Anett soovib, et ma teeksin algust New Mooni paroodiaga nii et järgmises postituses võib oodata draamat.

P.S. Ma ei mäleta neid nimesid, mis ma oma sellidele panin, nii et uus hooaeg jätkub Bellade ja Edwardite seltsis.

P.P.S. Pilte ei tule.

Magusaid šokomune!

Jätkame

Laupäeval ärkasime üheskoos, käisime pesemas, demonstreerisime uusi riideid isale, sõime hommikust ja läksime siis hotelli ümbrusesse jalutama. Kuidas saime ära öelda Toys R Us'ist? See on ju mänguasjade paradiis. Esimene asi, mida sa sisse astudes tunned on mängu lõhn. Sa tead, et seal läheb lõbusaks. Inger muretses endale sealt kohaliku sarja Doctor Who ja Justin Bieber'i plakati, mina sain Rapuntseli paruka. Siis läksime tagasi hotelli, panime asjad ära ja läksime sõpradele Loughtonisse külla.

Loughton asub Central Line'iga sõites Eppingu poole päris lõpus. Üks korralik 30 minutit kulub sõiduks ikka. Me läksime mu vana klassiõe Annette'i juurde. Olime seal olnud ainult 5 minutit ja mul õnnestus avada pudel nii, et pool sellest lendas värskelt pestud köögi põrandale laiali. Pisut räpane. Igaks juhuks sõime õues, pealegi oli see esimene võimalus see aasta seda üldsegi teha, sest meil Eestis on ju endiselt lumi. Varsti tuli sinna ka mu teine ex-klassiõde Frances. Magustoiduks oli mingi megahea kook, mille nimi mul meelde ei jäänud. YUMMY! Siis läksime nn peatänavale, et kohtuda mu viimase sõbra Rubyga. Käisime veel mõnes poes ja istusime siis Belgique'i kohvikus, kus me kõik olime esimest korda. Rääkisime, mida nad võiksid Eestis teha, kui nad tulevad, aga nad ei teadnud Eesti kohta eriti midagi peale Viru raba. Milline hea valik teadmisi! Siis pidid pooled meist kuskile minema ja me läksime tagasi oma hotelli. Õhtuks sõime mcburgereid ja friikaid, sest jalad olid ülivalusad. Telekast tuli stand-up comedy't ja paar meest oli isegi päris head.

Pühapäeval käisime veel ühes spordipoes, lootusega mulle Converse'id saada, aga neil ei olnud minu numbrit ja selle asemel sain ma pimedas helendavad tossupaelad. Pakkisime kottid, tegime check-outi ja läksime Tower of Londonit uurima. Meeletu järjekorra tõttu ei viitsinud me sisse minna ja käisime ainult selle ümber. London Bridge'iga tegime pilte ja läksime sööma mingisse restorani Queen's Walkil. Siis oligi aeg minna lennujaama. Tagasi sõidul oli üpris igav ja siis ma tegin endast paar pilti lennukis.

Kaamera endiselt protesteerib, nii et neid te näha ei saa.

Tabav nagu välgunool

Sümboolne laul:



Neljapäeva hommikul pidi juba lennuki peale minema. Londonisse jõudmiseks pidi minema läbi Stockholmi, kus me kolm tundi ootasime ja kaks sellest mängisime Robot Unicorn Attacki. Uut high score'i ei tulnud.

Londonisse jõudsime kohaliku aja järgi kell 15.00. Sõitsime rongiga lennujaamat linna ja käisime natuke ringi. Vaatasime, kas saab mingeid odavaid pileteid õhtusele etendusele, aga need olid piiratud vaatega ja otsustasime kinno minna. Siis läksime hotelli, et ei peaks kottidega rohkem linnas mässama ja pealegi algas papa õhtusöök varsti. Siis me sõitsime koos tagasi linna. Me käisime Ingeriga natuke mööda Oxford streeti ja kui me avastasime, et olime valele poole kõndinud, siis me enam kinno minna ei viitsinud ja šoppasime pisut. Kohtusime metroo jaamas ja sõitsime hotelli.

Reedel oli papil koosolek ja lahkus meist varem. Me sõime Ingeriga hommikusöögi ära ja läksime linna. Mulle pidi saama lõpukleidi nii et läksime uuesti Oxford streetile. Leidsime selle üllatavalt ruttu. See ei ole väga pidulik, nii et kaasüheksandikud palun ärge muretsege liiga pidulikke. Otsisime siis Buckinghami paleed. Sellega oli raskusi. Umbes kahe tunni pärast jõudsime selleni, istusime natuke St. James'i parkis ja tegime idiootseid filme. Siis kõndisime edasi Big Beni ja London Eye suunas. Jõudnud Big Benini ma küsisin Ingerilt, kas ta tegi sellest juba pilti. Ta vastas: kus see on? Peaksin mainima, et me seisime selle kõrval. Pärast sellist feili me istusime London Eye vastas. Ma filmisin seda kuni see jõudis terve ringi ära tehtud. Päris pikalt läks. Siis kõndisime üle silla ja sõitsime metrooga tagasi Big Benini, kus me kohtusime härra isaga ja läksime Trafalguar Square'ini, kus asus üks ameerika restoran. Ma tellisin pizza ja milkshake'i. Normi. Siis läksime edasi spordipoodi, sest mõni mees arvas, et ta hakkab selle reisi jooksul veel jooksma. Mina sain sealt iPodile kostüümi, aga see on talle liiga suur. Kui on keegi iPhone 3G või 3GS omanik, kes tahab roosat ümbrist, siis mul on üks üle. Ja Inger sai sealt endale särgi, mille peal on mingi mehe musklis kõht. Suht rõve. Siis läksime teatrisse. Vaatasime The 39 Steps'i, mis oli krimikomöödia. See oli väga hea. Vahepeal oli raske mõista, mida nad rääkisid, sest see käis liiga kiiresti ja halva aksendiga. Näiteks müüs šoti mees ajalehte ja hüüdis: Iivnin piiper! Iivnin piiper! Olime natuke Piccadillyl ja läksime hotelli. Minu reisist mõned pildid:

Rohkem ei saa, sest kaamera suri. Homme veel.
MAANIA!

Mingi Maria Mingist Esindusest

Mingi tundmatu number on mulle helistanud päris palju. Laupäeval kaks korda, täna tunni ajal üks kord ja enne trenni ka üks kord. Ma olen ühe korra võtnud telefoni vastu, kui ta minuga rääkida tahtis ja siis ta ütles, et ta on Maria gssschhhh (ma ei saanud aru) esindusest ja et kas mul nüüd on aega rääkida. Ma pidin just basseini minema, nii et ma ütlesin ei ja ta lubas mulle homme uuesti helistada. Me arutasime, et mis võis olla nii tähtis, et peab helistama mulle ja ei või saata kirja e-mailile või midagi. Äkki proovitakse minu identiteeti varastada, kuigi mul pole õrna aimugi, kuidas selline asi käib.

Täna oli veerandi esimene kooli päev ja esimene tund oli bioloogia, kus pidi toimuma ka veerandi esimene kontrolltöö, aga see jäi õnneks ära. Siis tuli inglise keel, kus Tariq jagas meile ebanormaalse pikkusega jelly beanse, aga need maitsesid päris normilt. Siis algas eesti keel ja ma ei mäleta mis põhjustel, aga millegi pärast pani Eva Erkile rusikaga kanni. Prantsuse keeles me oleks pidanud vaatama filmi, aga kuna meie tagumisepingi raffas olime seda juba näinud (tegelt oli terve klass), siis me vaatasime Loore telefonist Pirke "Shittin' on the toiletit". Füüsikas me mängisime Evaga mängu, matas lahendasime usinalt ülesandeid ja keemia veeres nagu ratas.

Erasõnum Anettile: See ei ole eriti vihkamine, kui sa temaga ühes voodis magad ja kella kuueni hommikul msnis vestled.

Raudset loogikat!

BET ON IT

Üks kuum kutt laulab teile ühe kuuma laulu, millel on kuumad sõnad. NII KUUM!

See laul on kummitanud mind alates esmaspäevast, kui me tulime koju ja vaatasime High School Musical 2. Täiesti haiged olid need kommentaarid, mida Anett Zac Efroni kohta poetas. Ja oleks, et nagu üks kommentaar, aga need tulid vahet pidamata. Issand kui ilus! Miks meie klassis nii ilusa häälega poissi pole! Ta on nii seksikas! Vaata kui äge poos! Ja võib-olla ma jäin filmi lõpus magama...

Olen uhke uus vana läpaka omanik. Nimelt ei tule minu priskele kobakale enam wifit ja siis me vahetasime Põnniga ära nii et tema sai selle megakese ja minule jäi läppar, mis on külla vana, aga kobe. Ja pealegi püüab ta kõik mööda hõljuvad wifi lained kinni.

Täna olid Viimsi valla meistrivõistlused ujumises. Päris hästi läks. Võib-olla sellepärast, et minu vanusegruppis lihtsalt ei olnud ühtegi teist neidu. See on täiesti haige kui vähe tüdrukuid viimsilased sünnitavad. Mehi oli seal oma 3 või 4 vahetust, aga naiste puhul vedas kui ükski täis sai. Närvi sees ei olnud, sest kullad olid nagu nii kotis juba. Läksime kohale kella 16, siis algas nooremate võistlus. Peaks mainima, et tänapäeva põngerjad on täiesti segased. 2 poissi mängisid pimesikku basseini serval, mis ei ole just eriti hea mõte, kui minult küsida. Siis kummardusid basseini servale toppisid suud vett täis ja pritsisid seda üksteise peale. No kas see on normi või? Vette sain ma alles 18.30 nii et kaks ja pool tundi olin kuival nagu kala. SICK! Ja auhindade jagamine lõppes alles poole kaheksa paiku. VEEL SICKIM!

Üks teine asi, mille pärast tõesti närvis peaks olema, on katsete tulemused. Meile lubati, et 30. märtsil on need kodulehel üleval. Ma kardan, et ma ei saanud isegi nii piisavalt sisse, et saada järgmisesse vooru. So scary..! Samas ma ei tea, kas ma isegi tahaks sinna kooli minna, sest viimasel ajal on TPL ennast päris heast küljest näidanud ja natuke kahju oleks lahkuda. Uus klass on ikka hirmsam kui vana ja karvane mõne ükski uuendusega.

Muide õnnitlen Eestit eduka mängu puhul. Hea töö!

Bet on it!

Vaheaeg

Vaheaeg hakkas juba reedel tegelikult, sest tunnistused olid juba käes ja kooli enam ei läinud. Või noh mitte oma kooli. Läksime Rahumäe põhikooli mingile teatriüritusele, kus me viimast korda elus esitasime oma teksti etendust. Võimalik oli pääseda edasi ka vabariiklikusse vooru, aga sai Reaalkool ja siis me läksime kinno tähistama, et me kunagi enam seda etendust tegema ei pea.
Enne kino oli 2 tundi aega ja me mõtlesime, et ootame Tammsaare pargis kuni film hakkab, aga seal hakkas külm ja mõnel oli vetsukas nii et me läksime Virru. Istusime seal rahulikult pingi peal, Henri mängis kitarri vaikselt. Ma seisin vastu serva ja mingi turva tuli minu selja taha. Ma mõtlesin, et ta tahtis üle ääre vaadata ja tulin eest ära. Aga ta seisis seal veel 3 minutit ja siis läks Henri juurde ja küsis:
"Kas sul siin on ka midagi?" (osutas peale)
"Jah, mul on siin pea," vastas Henri.
"Te peate lahkuma. Teid on liiga palju," ütles turva (meid oli 8)
"Kas me rääkisime liiga kõvasti või miks me ära peame minema? Me pole ju kellelgi ees," uuris Anett
"Jah, jah. Te räägite liiga kõvasti," ütles turva (ilmselgelt oli tal igav ja mõtles, et ajab ajaviiteks meid välja)
"Aga me ei teinud ju midagi," rääkis Anett vastu.
"KUI TURVA ÜTLEB, ET SA LÄHED VÄLJA, SIIS SA LÄHED VÄLJA," muutus naine karmimaks.
Noh ja siis me läksimegi minema. Film oli varsti algamas. Läksime vaatama "Võtaks vabalt", mis on romantiline komöödia. Minu meelest see ei olnud väga hea, aga see oli ainus kõlblik film, mis sellel ajal tuli kinost. Film sai läbi ja kõik arutasid, mida me nüüd teeme ja kuhu me nüüd lähme. Siis otsustasime, et lähme Pirke juurde. Pirke helistas ja küsis, kas võib 5 inimest tema juurde tulla. Võis. Ja siis läksid kõik ikkagi oma koju.
Eile ehk siis laupäeval olid VHK sisseastumiskatsed kell 10. Ma pidin ärkama kell 8, sest pidin minema variatiivsete bussidega, kuna Põnn läks autojuhtidega Pariisi. Jõudsin siis sinna ja nendest inimestest, keda mina teadsin, nägin koha peal 5 inimest +3, keda ma ei näinud, aga ma teadsin, et on seal. Mina pidin katsed sooritama auditooriumis. Võtsin siis koha sisse, rääkisin natuke ühe tuttavaga ja siis seletas õpetaja meile katsete reeglid ära ja võis alustada. Meil oli kolm tundi aega, et näidata oma "elementaarseid" teadmisi inglise keele, eesti keele ja reaalainete vallas. "Elementaarsete", sest see keemia ja mata osa oli nii kreisi, et mul tuli ainult üks ülesanne välja. Keemiat ma ei osanud üldse. Eesti keel ja inka olid see eest päris lihtsad. Pärast teistega arutades selgus, et ka keegi nende seast ei osanud neid mata asju.
Siis tulime Anettiga koju, sest ta jääb meiega teisipäevani kuni mamma ja papa tagasi tulevad. Pärast tulid mingid Ingeri sõbrad veel, kes jäid kõik ööseks. Mõni oli täis, mõni ei olnud, aga ma ei lasku sellesse teemasse sügavamalt, sest see ei ole nii interesting.

Toitke linde!

Palun fläshi!

Täna oli koolis pildistamine. Ootused olid muidugi suured pärast mitmeid ebaõnnestumisi eelmistel aastatel. Kuigi eelmise aasta "hot stuff" mulle väga meeldis. See aasta proovisin teha variatiivsemaid nägusid. Ma arvan, et need saidki mulle eelnevatel aastatel saatuslikuks. Mu lemmikpilt nagu poosi või idee poolest oli see, mis ma Evaga tegin, kus me fläshisime kaamerameest. Ma oleks heameelega teinud ühe sellise pildi ka, kus keegi mu kõrval fläshib ja ma näitan näpuga et nagu vaat?, aga see jäi ära, sest kõik häbenesid oma kõhtu.
Ma annan teatrikoolis varsti otsad. Raske on teha päeva lõpus proovi etendusele, mille mõttest ma aru ei saa ja pealegi pean ma terve aja seisma. Etenduse highlight saab olema siis, kui on minu kord minna tablood parandama ja ma saan kirjutada sinna peale midagi roppu nagu: WAZZAPP MADAFAKAZZ!!
Peab olema megageenius, et teha veerandi lõpus kontrolltöö, kui kõikidfe ajud on nagunii surnud juba ja sellest ei ole enam midagi head välja tulemas. Selliseks megageeniuseks võib kuulutada kerge südamega Tekko alias bio õpetaja.
Viisin ära oma VHK sisseastumisankeedi. Tee peal nägin Lottet. Või noh mitte tee peal. Ta tuli mulle ukse peale vastu ja viis selle tädi juurde, kellele pidi ankeedi andma. Homme pidi midagi minu meilile tulema. Ma päris hästi aru ei saanud, mis see oli. Ma kuulsin, kui tädid omavahel rääkisid, et ainult tüdrukud toovad oma ankeete. Ma loodan, et nad kõik teatriklassi ei taha.

Kelmikaid kulme!

Meeldivaid pühi

Nädalavahetusel ma käisin Kohtla-Järvel oma sugulastel külas, sest üks sai 8 ja teine 19-aastaseks. Mingeid suuremaid pidustusi ei toimunud. Nagu alati tädid ja onud olid kohal, sõime ennast laupäeval täis, sõime pühapäeval veel ja õhtul sõitsime koju. Ma ei pannudki eriti tähele, mis nad kingitusteks said. Aga Aaronil on Spongebobi tort, mis maitses nagu päris käsn. See oli täitsa meeldiv maitseelamus.
Homseks peab ära viima fotoloo ja see sai mul nüüd kell 22.54 valmis. Samas viimasele õhtule seda ei ole eriti tark jätta. See tuli mul aasta jooksul isegi mitu korda meelde, aga näed ei suutnud.
Neljapäeval ma lähen raadiosse. Vist oli see Vikerraadio, kus ma loen ette kellegi Pärlini kirjutatud kirjandit heategude kohta. Kui nüüd profesionaalse kirjandikirjutaja pilguga sellest üle minna, siis on tegu suht halvasti kirjutatud jutuga, sest ta kommenteerib liiga palju oma tegevust ja esitab endale liiga palju küsimusi. Aga raadio nimel olen kõigeks valmis.
Täna teatati meile koolis, et pildistamine tuleb 15.märts. See oli kuidagi nii ootamatu. Mulle lähevad klassipildid ikkagi korda ja tahaks mõnel normaalne ka välja näha. Kuigi ega eelmistel aastal eriti rohkem kui nädal aega ette teatatud ei ole vist. MA EI TEA, MIS MA SELGA PANEN! APPI! Ma tahaks olla Lotte praegu. Ta mõtles juba augusti keskel välja, mis ta 1. septembri aktusel selga paneb. Kui lihtne elu...

See pilt oli meie ajalehes Urmala, kus ma pidin kehastama iidsete eestlaste juhti Urmast aastaal 1000. Kas ma pole mitte kuum?

Pikka liugu!

Allah?

Mango poeg võttis vahepeal puhkuse ja käis ära haiguse saarel, sest tal oli esimest korda palavik üle kolme aasta. Ma ei tea, kas peaks juubeldama või kurvastama. See haigus on nüüd möödas, aga tatti tuleb ikka aeg-ajalt.
Me peame koolis tegema uurimustöö ajalooks ja ma ei oska seda teha. See peab valmis olema juba järgmine nädal ja mul on ainult tiitelleht valmis. Mind huvitab, kas mõni isik on juba lõpetanud.
Koolist rääkides peaks mainima, et täna garderoobis Jaan kõnetas mind. Meie vestlus oli midagi taolist:
J: Irma, kas sa oled palvetüdruk?
I: Eip. Kas sa oled või?
J: Muidugi. Minu jumal on Allah.
I: Kas sul palvematt on?
J: Mul on kompass, mis näitab Mekat, palvematt ja 2 palveküünalt. Kas sa õhtuti palvetad?
I: Eip.
J: Ma palvetan iga õhtu, et sul hästi läheks. Iga õhtu.
Ja siis kukkus Martinile jope selga ja ma läksin minema.
Ära minemisest rääkides, ma sõitsin koju täna ja bussi peal oli ka Henri. Õnneks või kahjuks istus ta mingi vana babulja kõrval ja ei saanud meid oma jutuga tappa.
Tapmisest rääkides, ma kuulsin, et Justin Bieber lõikas oma tuka ära.
Tukkadest rääkides meil oli pool tundi pärast kooli aega ja siis me istusime Virus ja ootasime bussi. Mitte seal terminalis, vaid 2. korrusel mingi poe vastas. Ja siis hakkas sinna kogunema mingeid noori (10-12) virukaid, kes olid pikkuselt mulle natuke alla õla. Ja ainus teema, millest neil rääkida oli, oli, et kas see tuleb ja kus ta on, ta pidi ju tulema. Siis 2 neist läks ära korraks ja tulid mõne aja pärast tagasi. Nende ja gängi vahel oli umbes 10 m ja selle vahemaa jooksul jõudis üks gängstadest 2 korda tukka visata.
Viskamisest rääkides, ma lähen varsti Londonisse ja kui kellelgi on erisoove, et mida nad tahavad, siis ma võin neile sealt tuua midagi. Oleks hea onju, kui te mulle pärast tagasi maksate.
Kasutage kaitset!

Halb nali

Kui minna TIKi uksest sisse, siis jääb mulje nagu oleks teatrisse astunud. Vasakule ja paremale saab asetada oma jopepoisse ja tundus, et olid isegi garderoobitädid, kes seda sinu eest tegid. Joped hüljatud antakse sulle tunniplaan ja sa pead minema oma klassi. Klassid on 2. ja 3. korrusel. Ka sealsed koridorid näevad välja nagu teatris. Vahe on selles, et telekad on koridori alguses ja sealt lastakse aega ajalt TIK-TVd. Enne tundide algust kostus ka muusika. Esimene tund oli meil inglise keel, mis tundus nii palju normaalsem kui meie Toomingu ja Tariqi TESTTESTTEST tehnika. Õpetaja jagas neile paberid ja lasi neil minna õue, mängida turiste ja tallinlasi tülitada. NII KUUM! Pärast seda oli IB French, mis tähendab prantsuse keel inglise keeles. Õpetaja rääkis nii kiiresti, et oli raske jälgida, aga moodustasime õigeid lauseid ja tundus, et ta jäi meiega rahule. Siis oli tavalise prantsuse keele tund, kus me olime algajatega ühes klassis. Muide TIKis ei ole kellelgi koduklassi, vaid nad rändavad oma kottidega. Ja vets see uks, kus peal on kolmnurk. Poiste kolmnurk on tagurpidi. Peale seda hakkas eesti keel, kus teised tegid mingeid välte harjutusi ja meie uurisime ÕSist naljakaid sõnu. Kes teadis, et udarmüts on kolme topiga naiste müts? Peale eesti keelt algas söögivahetund ja me suundusime 0 korrusele. Söögiks oli vedel supp ja vahetund kestis 40 minutit. Peale seda oli veel vene keel, mis tundus palju meeldivam ja kiiremini liikuv kui meie vene keel. Pool tundi tehti isetegevust ja ülejäänud tund arutati, mida nad järgmine tund teevad. Ja millegi pärast oli peaaegu igal teisel õpilasel läpakas. Viimaseks tunniks oli Brit lit, kus oleks pidanud rääkima inglise kirjandusest, aga meie vaatasime filmi "Taming the shrew", mis oli päris hea. Üldine mulje TIKist oli lebo. Kõik tundusid oma vahel hästi läbi saavat ja üks või kaks inimest oli väga sõbralikud ka meie vastu. Palun neidudel, kes leiavad, et minu lõvi kujulise pinali ära võtmine, Jaani kotti pistmine, teist pinalit humpima panemine ei ole naljakas. See on halb nali. Aeg on lõpetada. Meil oli koolis täna Aafrika pidu. Kui keegi käis, siis võiks mulle ka rääkida, mis toimus. Ma loodan, et lugupeetud bioloogis spetsialist Tekko ei olnud ainus osaline ja oksjonil sai midagi müüdud ka.

Urmas... ja Merike

Üle pika aja sai koolis käidud. Meil olid täna vahetusõpilased. Ma ei tea, kust koolist nad tulid, aga minu meelest oli neid 5. Nad kõik tundusid suht tavalised ja ma ei teinud nendega juttu. Homme on minu kord minna TIKi. Hanna, kes käis täna, ütles, et see on suht igav. Ma usun seda, sest mida sa ikka 6 tundi teed mingis asutuses, kus sa kedagi ei tea.
Eile kui küsisin õppimist öeldi mulle, et ma pean täna tegema 3 kontrolltööd. Ma muidugi läksin närvi, sest keegi ei tahtnud mulle isegi öelda, mis teema peale ja mis sa arvad, mitu tööd ma täna tegin? 0. Noh tegelt ühe tegin, aga see ei loe, sest see ei olnud üks nendest, mis mulle öeldi. Järgmine nädal on stiilinädal ja ühtlasi järeltöö maratoni nädal. Mis tähendab, et esmaspäeval lähen oma haiglakostüümis matat tegema ja teisipäeval esimese asjana geto rõivas füüsikat tegema. Tõenäoliselt tuleb mul paar tööd veel teha.
Peale selle toreda maratoni toimub ka lugemisspurt. Maratoniks seda ei saa nimetada, sest selle peab läbima tunduvalt kiiremini. Raamatu pealkiri on Urmas ja Merike btw. Nii et need Urmas ja Merike mu posti pealkirjas ei ole päris inimesed, vaid mingid nuubid mu raamatus.
Homme ma pean minema arsti juurde ja saan teada, kas minu põskkoopapõletik on läinud. Pärast seda on veel teatrikool, mille jaoks ma pean otsima laulu, mis seostub minu tekstiga. Minu tekst räägib põhimõtteliselt ühest mehest, kes on kurb, sest tal pole õigeid koostisosi oma piruka valmistamiseks. Sellepärast ta läheb vargile, saab peksa, aga koostisosad on tal lõpuks olemas ja ta on õnnelik. Siin minu tekst lõppeb. Kui kellelgi on laulusoovitusi, siis palun. Võtan nad suure südamega vastu.

Sooje saiu!

Moodsad kodud

Eelmine aasta, kuskil sügisel järsku, puuriti minu seina auk õhutamiseks. Alguses oli see tühi ja pime tunnelike, mille lõpust paistsid valgusekübemed, aga täna elab seal üks linnuke. Ma ei ole teda kunagi näinud, aga ma tean, et ta on seal, sest ta sabistab oma tiibadega liiga palju, liiga kõvasti. Ma saan aru, miks ta siia elama otsustas tulla. See on ju ainus kindel koht kilomeetrite kaugusel. P.S. Kohe maja vastas asub üks linnumaja, mis on praegu tühi.
Kuidas on see võimalik, et seda lund tuleb veel? Ma juba jõudsin loota, et äkki on lumi märtsi alguseks läinud, aga tundub, et ta ei lähe enne juunit. Kurb.
Leidsin ühe huvitava küsimuse: Mis juhtub surnud inimeste facebookidega? Ma ei tea. Võiks ju arvata, et need kustutakse kunagi. Aga kuidas? Inimesed ei avalda ju tavaliselt oma passworde teistele. Võib-olla hakkavad sõbralisti liikmed teda oma sõbralistist eemaldama. Mõelda vaid, saja aasta pärast, kui me kõik surnud oleme, siis on facebookil mingi laipade koorekiht all, kuhu peale uued noored oma kontodega tulevad. Kas surnud saavad friend requeste ka? See peaks olema tõeline debiilik friend, kui ta selle laiba endale sõbralisti tahab saada. Mis sa arvad?
Ma sain G5 koolivahetusega Inglise Kolledžisse järgmisel teisipäeval. Kui ma selleks ajaks veel terve ei ole, siis on see suur pettumus. Ma võin kihla vedada, et sa ei ole nii kahjustatud nina, kui minu oma veel näinud. Päriselt, see läks nuuskamisest veriseks. See ei ole normaalne.

Teeks praegu heameelega ühe Hispaania tantsu. See muudaks ilma kohe palju suvisemaks.
Põnn on hulluks minemas. Vaatab päevast läbi neid samu multika korduseid ja nüüd... Nüüd teeb mingeid häälitsusi nagu Muhahahamuhaha. ähäähähhaäää. hiiiiiiiiiiiiiiiiip. Veider. Ja siis kui ma sinna lähen ta teeb näo, nagu oleks kogu aeg vait olnud.

Häid jõule ja head uut aastat!

Laiskade workout!

Teeme selle Lumehelbekese poisiga nüüd lõpparved, sest ma ei mäleta, kuidas hakkas New Moon ja ei mäleta neid nimesid, mis ma oma tegelastele panin. Ma loodan, et keegi ei kurvasta liiga kaua, sest tegu oli siiski sajandi parima paroodiaga. Kui mingil tundmatul põhjusel sa juhtud huvituma minu päris elust, siis sa võid edasi lugeda seda postitust.
Ma olen praegu haige. Mul on põskkoopapõletik ja arst ütles, et jõudsin temani viimasel hetkel. Mulle tehti ultraheli, mis oli päris cool. Mu põsepojad olid mõlemad punased. Aga antibiootikumidega peaksid mõlemad terveks saama. No loodame parimat, sest kes see ikka haigeid lapsi tahab.
Kas teadsid, et vetsus käimisega kaotab 23 kalorit? Aga see on siis, kui sul on suur häda. Kui on natuke väiksem kaotab ainult 12 kalorit. Nii et vetsu poole, tüdrukud! Ja kui sa veel potil olemise ajal muusikat ka kuulad, kaotad ühtekokku 44 kalorit. Kõige lihtsam viis kaloreid põletada on aga kallistades. 30 minutit kallistamist = 360 kalorit läinud. Keegi teab palju nuuskamine kaloreid põletab?
See suvi tuleb mu elu kõige tegusam. Esiteks kestab kool 19. juunini (siis on 9. klassi lõpuaktus) ja terve august on täis laagreid. Samas on juuli veel vaba. See on see kuu, kus ma end pruuniks teen. Kevadvaheaeg on ka veel vaba, sest Põnn läheb lapsevanematega Pariisi ja me oleme peaaegu nädal aegu Tünniga kahekesi kodus. Ja mingi päev lähen VHKsse katsetele.
Andke kuskil teada, kas on väärt jätkata selle blogi kirjutamist, või eelistad sa, et ma otsin New Mooni välja, loen selle uuesti läbi, otsin Lumehelbekesest tegelaste nimed üles ja jätkan siis teise osa kirjutamist? Või on su soov järsku, et ma ei kirjutaks üldse midagi?
Nuuskama!