Mingi Maria Mingist Esindusest

Mingi tundmatu number on mulle helistanud päris palju. Laupäeval kaks korda, täna tunni ajal üks kord ja enne trenni ka üks kord. Ma olen ühe korra võtnud telefoni vastu, kui ta minuga rääkida tahtis ja siis ta ütles, et ta on Maria gssschhhh (ma ei saanud aru) esindusest ja et kas mul nüüd on aega rääkida. Ma pidin just basseini minema, nii et ma ütlesin ei ja ta lubas mulle homme uuesti helistada. Me arutasime, et mis võis olla nii tähtis, et peab helistama mulle ja ei või saata kirja e-mailile või midagi. Äkki proovitakse minu identiteeti varastada, kuigi mul pole õrna aimugi, kuidas selline asi käib.

Täna oli veerandi esimene kooli päev ja esimene tund oli bioloogia, kus pidi toimuma ka veerandi esimene kontrolltöö, aga see jäi õnneks ära. Siis tuli inglise keel, kus Tariq jagas meile ebanormaalse pikkusega jelly beanse, aga need maitsesid päris normilt. Siis algas eesti keel ja ma ei mäleta mis põhjustel, aga millegi pärast pani Eva Erkile rusikaga kanni. Prantsuse keeles me oleks pidanud vaatama filmi, aga kuna meie tagumisepingi raffas olime seda juba näinud (tegelt oli terve klass), siis me vaatasime Loore telefonist Pirke "Shittin' on the toiletit". Füüsikas me mängisime Evaga mängu, matas lahendasime usinalt ülesandeid ja keemia veeres nagu ratas.

Erasõnum Anettile: See ei ole eriti vihkamine, kui sa temaga ühes voodis magad ja kella kuueni hommikul msnis vestled.

Raudset loogikat!

BET ON IT

Üks kuum kutt laulab teile ühe kuuma laulu, millel on kuumad sõnad. NII KUUM!

See laul on kummitanud mind alates esmaspäevast, kui me tulime koju ja vaatasime High School Musical 2. Täiesti haiged olid need kommentaarid, mida Anett Zac Efroni kohta poetas. Ja oleks, et nagu üks kommentaar, aga need tulid vahet pidamata. Issand kui ilus! Miks meie klassis nii ilusa häälega poissi pole! Ta on nii seksikas! Vaata kui äge poos! Ja võib-olla ma jäin filmi lõpus magama...

Olen uhke uus vana läpaka omanik. Nimelt ei tule minu priskele kobakale enam wifit ja siis me vahetasime Põnniga ära nii et tema sai selle megakese ja minule jäi läppar, mis on külla vana, aga kobe. Ja pealegi püüab ta kõik mööda hõljuvad wifi lained kinni.

Täna olid Viimsi valla meistrivõistlused ujumises. Päris hästi läks. Võib-olla sellepärast, et minu vanusegruppis lihtsalt ei olnud ühtegi teist neidu. See on täiesti haige kui vähe tüdrukuid viimsilased sünnitavad. Mehi oli seal oma 3 või 4 vahetust, aga naiste puhul vedas kui ükski täis sai. Närvi sees ei olnud, sest kullad olid nagu nii kotis juba. Läksime kohale kella 16, siis algas nooremate võistlus. Peaks mainima, et tänapäeva põngerjad on täiesti segased. 2 poissi mängisid pimesikku basseini serval, mis ei ole just eriti hea mõte, kui minult küsida. Siis kummardusid basseini servale toppisid suud vett täis ja pritsisid seda üksteise peale. No kas see on normi või? Vette sain ma alles 18.30 nii et kaks ja pool tundi olin kuival nagu kala. SICK! Ja auhindade jagamine lõppes alles poole kaheksa paiku. VEEL SICKIM!

Üks teine asi, mille pärast tõesti närvis peaks olema, on katsete tulemused. Meile lubati, et 30. märtsil on need kodulehel üleval. Ma kardan, et ma ei saanud isegi nii piisavalt sisse, et saada järgmisesse vooru. So scary..! Samas ma ei tea, kas ma isegi tahaks sinna kooli minna, sest viimasel ajal on TPL ennast päris heast küljest näidanud ja natuke kahju oleks lahkuda. Uus klass on ikka hirmsam kui vana ja karvane mõne ükski uuendusega.

Muide õnnitlen Eestit eduka mängu puhul. Hea töö!

Bet on it!

Vaheaeg

Vaheaeg hakkas juba reedel tegelikult, sest tunnistused olid juba käes ja kooli enam ei läinud. Või noh mitte oma kooli. Läksime Rahumäe põhikooli mingile teatriüritusele, kus me viimast korda elus esitasime oma teksti etendust. Võimalik oli pääseda edasi ka vabariiklikusse vooru, aga sai Reaalkool ja siis me läksime kinno tähistama, et me kunagi enam seda etendust tegema ei pea.
Enne kino oli 2 tundi aega ja me mõtlesime, et ootame Tammsaare pargis kuni film hakkab, aga seal hakkas külm ja mõnel oli vetsukas nii et me läksime Virru. Istusime seal rahulikult pingi peal, Henri mängis kitarri vaikselt. Ma seisin vastu serva ja mingi turva tuli minu selja taha. Ma mõtlesin, et ta tahtis üle ääre vaadata ja tulin eest ära. Aga ta seisis seal veel 3 minutit ja siis läks Henri juurde ja küsis:
"Kas sul siin on ka midagi?" (osutas peale)
"Jah, mul on siin pea," vastas Henri.
"Te peate lahkuma. Teid on liiga palju," ütles turva (meid oli 8)
"Kas me rääkisime liiga kõvasti või miks me ära peame minema? Me pole ju kellelgi ees," uuris Anett
"Jah, jah. Te räägite liiga kõvasti," ütles turva (ilmselgelt oli tal igav ja mõtles, et ajab ajaviiteks meid välja)
"Aga me ei teinud ju midagi," rääkis Anett vastu.
"KUI TURVA ÜTLEB, ET SA LÄHED VÄLJA, SIIS SA LÄHED VÄLJA," muutus naine karmimaks.
Noh ja siis me läksimegi minema. Film oli varsti algamas. Läksime vaatama "Võtaks vabalt", mis on romantiline komöödia. Minu meelest see ei olnud väga hea, aga see oli ainus kõlblik film, mis sellel ajal tuli kinost. Film sai läbi ja kõik arutasid, mida me nüüd teeme ja kuhu me nüüd lähme. Siis otsustasime, et lähme Pirke juurde. Pirke helistas ja küsis, kas võib 5 inimest tema juurde tulla. Võis. Ja siis läksid kõik ikkagi oma koju.
Eile ehk siis laupäeval olid VHK sisseastumiskatsed kell 10. Ma pidin ärkama kell 8, sest pidin minema variatiivsete bussidega, kuna Põnn läks autojuhtidega Pariisi. Jõudsin siis sinna ja nendest inimestest, keda mina teadsin, nägin koha peal 5 inimest +3, keda ma ei näinud, aga ma teadsin, et on seal. Mina pidin katsed sooritama auditooriumis. Võtsin siis koha sisse, rääkisin natuke ühe tuttavaga ja siis seletas õpetaja meile katsete reeglid ära ja võis alustada. Meil oli kolm tundi aega, et näidata oma "elementaarseid" teadmisi inglise keele, eesti keele ja reaalainete vallas. "Elementaarsete", sest see keemia ja mata osa oli nii kreisi, et mul tuli ainult üks ülesanne välja. Keemiat ma ei osanud üldse. Eesti keel ja inka olid see eest päris lihtsad. Pärast teistega arutades selgus, et ka keegi nende seast ei osanud neid mata asju.
Siis tulime Anettiga koju, sest ta jääb meiega teisipäevani kuni mamma ja papa tagasi tulevad. Pärast tulid mingid Ingeri sõbrad veel, kes jäid kõik ööseks. Mõni oli täis, mõni ei olnud, aga ma ei lasku sellesse teemasse sügavamalt, sest see ei ole nii interesting.

Toitke linde!

Palun fläshi!

Täna oli koolis pildistamine. Ootused olid muidugi suured pärast mitmeid ebaõnnestumisi eelmistel aastatel. Kuigi eelmise aasta "hot stuff" mulle väga meeldis. See aasta proovisin teha variatiivsemaid nägusid. Ma arvan, et need saidki mulle eelnevatel aastatel saatuslikuks. Mu lemmikpilt nagu poosi või idee poolest oli see, mis ma Evaga tegin, kus me fläshisime kaamerameest. Ma oleks heameelega teinud ühe sellise pildi ka, kus keegi mu kõrval fläshib ja ma näitan näpuga et nagu vaat?, aga see jäi ära, sest kõik häbenesid oma kõhtu.
Ma annan teatrikoolis varsti otsad. Raske on teha päeva lõpus proovi etendusele, mille mõttest ma aru ei saa ja pealegi pean ma terve aja seisma. Etenduse highlight saab olema siis, kui on minu kord minna tablood parandama ja ma saan kirjutada sinna peale midagi roppu nagu: WAZZAPP MADAFAKAZZ!!
Peab olema megageenius, et teha veerandi lõpus kontrolltöö, kui kõikidfe ajud on nagunii surnud juba ja sellest ei ole enam midagi head välja tulemas. Selliseks megageeniuseks võib kuulutada kerge südamega Tekko alias bio õpetaja.
Viisin ära oma VHK sisseastumisankeedi. Tee peal nägin Lottet. Või noh mitte tee peal. Ta tuli mulle ukse peale vastu ja viis selle tädi juurde, kellele pidi ankeedi andma. Homme pidi midagi minu meilile tulema. Ma päris hästi aru ei saanud, mis see oli. Ma kuulsin, kui tädid omavahel rääkisid, et ainult tüdrukud toovad oma ankeete. Ma loodan, et nad kõik teatriklassi ei taha.

Kelmikaid kulme!

Meeldivaid pühi

Nädalavahetusel ma käisin Kohtla-Järvel oma sugulastel külas, sest üks sai 8 ja teine 19-aastaseks. Mingeid suuremaid pidustusi ei toimunud. Nagu alati tädid ja onud olid kohal, sõime ennast laupäeval täis, sõime pühapäeval veel ja õhtul sõitsime koju. Ma ei pannudki eriti tähele, mis nad kingitusteks said. Aga Aaronil on Spongebobi tort, mis maitses nagu päris käsn. See oli täitsa meeldiv maitseelamus.
Homseks peab ära viima fotoloo ja see sai mul nüüd kell 22.54 valmis. Samas viimasele õhtule seda ei ole eriti tark jätta. See tuli mul aasta jooksul isegi mitu korda meelde, aga näed ei suutnud.
Neljapäeval ma lähen raadiosse. Vist oli see Vikerraadio, kus ma loen ette kellegi Pärlini kirjutatud kirjandit heategude kohta. Kui nüüd profesionaalse kirjandikirjutaja pilguga sellest üle minna, siis on tegu suht halvasti kirjutatud jutuga, sest ta kommenteerib liiga palju oma tegevust ja esitab endale liiga palju küsimusi. Aga raadio nimel olen kõigeks valmis.
Täna teatati meile koolis, et pildistamine tuleb 15.märts. See oli kuidagi nii ootamatu. Mulle lähevad klassipildid ikkagi korda ja tahaks mõnel normaalne ka välja näha. Kuigi ega eelmistel aastal eriti rohkem kui nädal aega ette teatatud ei ole vist. MA EI TEA, MIS MA SELGA PANEN! APPI! Ma tahaks olla Lotte praegu. Ta mõtles juba augusti keskel välja, mis ta 1. septembri aktusel selga paneb. Kui lihtne elu...

See pilt oli meie ajalehes Urmala, kus ma pidin kehastama iidsete eestlaste juhti Urmast aastaal 1000. Kas ma pole mitte kuum?

Pikka liugu!

Allah?

Mango poeg võttis vahepeal puhkuse ja käis ära haiguse saarel, sest tal oli esimest korda palavik üle kolme aasta. Ma ei tea, kas peaks juubeldama või kurvastama. See haigus on nüüd möödas, aga tatti tuleb ikka aeg-ajalt.
Me peame koolis tegema uurimustöö ajalooks ja ma ei oska seda teha. See peab valmis olema juba järgmine nädal ja mul on ainult tiitelleht valmis. Mind huvitab, kas mõni isik on juba lõpetanud.
Koolist rääkides peaks mainima, et täna garderoobis Jaan kõnetas mind. Meie vestlus oli midagi taolist:
J: Irma, kas sa oled palvetüdruk?
I: Eip. Kas sa oled või?
J: Muidugi. Minu jumal on Allah.
I: Kas sul palvematt on?
J: Mul on kompass, mis näitab Mekat, palvematt ja 2 palveküünalt. Kas sa õhtuti palvetad?
I: Eip.
J: Ma palvetan iga õhtu, et sul hästi läheks. Iga õhtu.
Ja siis kukkus Martinile jope selga ja ma läksin minema.
Ära minemisest rääkides, ma sõitsin koju täna ja bussi peal oli ka Henri. Õnneks või kahjuks istus ta mingi vana babulja kõrval ja ei saanud meid oma jutuga tappa.
Tapmisest rääkides, ma kuulsin, et Justin Bieber lõikas oma tuka ära.
Tukkadest rääkides meil oli pool tundi pärast kooli aega ja siis me istusime Virus ja ootasime bussi. Mitte seal terminalis, vaid 2. korrusel mingi poe vastas. Ja siis hakkas sinna kogunema mingeid noori (10-12) virukaid, kes olid pikkuselt mulle natuke alla õla. Ja ainus teema, millest neil rääkida oli, oli, et kas see tuleb ja kus ta on, ta pidi ju tulema. Siis 2 neist läks ära korraks ja tulid mõne aja pärast tagasi. Nende ja gängi vahel oli umbes 10 m ja selle vahemaa jooksul jõudis üks gängstadest 2 korda tukka visata.
Viskamisest rääkides, ma lähen varsti Londonisse ja kui kellelgi on erisoove, et mida nad tahavad, siis ma võin neile sealt tuua midagi. Oleks hea onju, kui te mulle pärast tagasi maksate.
Kasutage kaitset!