Meeldivaid pühi

Nädalavahetusel ma käisin Kohtla-Järvel oma sugulastel külas, sest üks sai 8 ja teine 19-aastaseks. Mingeid suuremaid pidustusi ei toimunud. Nagu alati tädid ja onud olid kohal, sõime ennast laupäeval täis, sõime pühapäeval veel ja õhtul sõitsime koju. Ma ei pannudki eriti tähele, mis nad kingitusteks said. Aga Aaronil on Spongebobi tort, mis maitses nagu päris käsn. See oli täitsa meeldiv maitseelamus.
Homseks peab ära viima fotoloo ja see sai mul nüüd kell 22.54 valmis. Samas viimasele õhtule seda ei ole eriti tark jätta. See tuli mul aasta jooksul isegi mitu korda meelde, aga näed ei suutnud.
Neljapäeval ma lähen raadiosse. Vist oli see Vikerraadio, kus ma loen ette kellegi Pärlini kirjutatud kirjandit heategude kohta. Kui nüüd profesionaalse kirjandikirjutaja pilguga sellest üle minna, siis on tegu suht halvasti kirjutatud jutuga, sest ta kommenteerib liiga palju oma tegevust ja esitab endale liiga palju küsimusi. Aga raadio nimel olen kõigeks valmis.
Täna teatati meile koolis, et pildistamine tuleb 15.märts. See oli kuidagi nii ootamatu. Mulle lähevad klassipildid ikkagi korda ja tahaks mõnel normaalne ka välja näha. Kuigi ega eelmistel aastal eriti rohkem kui nädal aega ette teatatud ei ole vist. MA EI TEA, MIS MA SELGA PANEN! APPI! Ma tahaks olla Lotte praegu. Ta mõtles juba augusti keskel välja, mis ta 1. septembri aktusel selga paneb. Kui lihtne elu...

See pilt oli meie ajalehes Urmala, kus ma pidin kehastama iidsete eestlaste juhti Urmast aastaal 1000. Kas ma pole mitte kuum?

Pikka liugu!