esmaspäev, 4. aprill 2011

Tabav nagu välgunool

Sümboolne laul:



Neljapäeva hommikul pidi juba lennuki peale minema. Londonisse jõudmiseks pidi minema läbi Stockholmi, kus me kolm tundi ootasime ja kaks sellest mängisime Robot Unicorn Attacki. Uut high score'i ei tulnud.

Londonisse jõudsime kohaliku aja järgi kell 15.00. Sõitsime rongiga lennujaamat linna ja käisime natuke ringi. Vaatasime, kas saab mingeid odavaid pileteid õhtusele etendusele, aga need olid piiratud vaatega ja otsustasime kinno minna. Siis läksime hotelli, et ei peaks kottidega rohkem linnas mässama ja pealegi algas papa õhtusöök varsti. Siis me sõitsime koos tagasi linna. Me käisime Ingeriga natuke mööda Oxford streeti ja kui me avastasime, et olime valele poole kõndinud, siis me enam kinno minna ei viitsinud ja šoppasime pisut. Kohtusime metroo jaamas ja sõitsime hotelli.

Reedel oli papil koosolek ja lahkus meist varem. Me sõime Ingeriga hommikusöögi ära ja läksime linna. Mulle pidi saama lõpukleidi nii et läksime uuesti Oxford streetile. Leidsime selle üllatavalt ruttu. See ei ole väga pidulik, nii et kaasüheksandikud palun ärge muretsege liiga pidulikke. Otsisime siis Buckinghami paleed. Sellega oli raskusi. Umbes kahe tunni pärast jõudsime selleni, istusime natuke St. James'i parkis ja tegime idiootseid filme. Siis kõndisime edasi Big Beni ja London Eye suunas. Jõudnud Big Benini ma küsisin Ingerilt, kas ta tegi sellest juba pilti. Ta vastas: kus see on? Peaksin mainima, et me seisime selle kõrval. Pärast sellist feili me istusime London Eye vastas. Ma filmisin seda kuni see jõudis terve ringi ära tehtud. Päris pikalt läks. Siis kõndisime üle silla ja sõitsime metrooga tagasi Big Benini, kus me kohtusime härra isaga ja läksime Trafalguar Square'ini, kus asus üks ameerika restoran. Ma tellisin pizza ja milkshake'i. Normi. Siis läksime edasi spordipoodi, sest mõni mees arvas, et ta hakkab selle reisi jooksul veel jooksma. Mina sain sealt iPodile kostüümi, aga see on talle liiga suur. Kui on keegi iPhone 3G või 3GS omanik, kes tahab roosat ümbrist, siis mul on üks üle. Ja Inger sai sealt endale särgi, mille peal on mingi mehe musklis kõht. Suht rõve. Siis läksime teatrisse. Vaatasime The 39 Steps'i, mis oli krimikomöödia. See oli väga hea. Vahepeal oli raske mõista, mida nad rääkisid, sest see käis liiga kiiresti ja halva aksendiga. Näiteks müüs šoti mees ajalehte ja hüüdis: Iivnin piiper! Iivnin piiper! Olime natuke Piccadillyl ja läksime hotelli. Minu reisist mõned pildid:


Rohkem ei saa, sest kaamera suri. Homme veel.
MAANIA!

Kommentaare ei ole: