Nuusutasin ennast...

Nuusutasin ennast. Lõhnasin paremini kui tavaliselt. Võib olla sellepärast, et istusin nüüd bioloogias Chuckiga. Kell oli veel vähe. Päike alles tõusis. Ma ei suutnud enam kodus olla ja otsustasin kooli minna. Maja ees ootas mind isa.
"Tere," ütles ta.
Shock! Mental Breakdown! Mu isa ütles mulle tere. Ei osanud midagi vastata nii et vaatasin eemale. Seal eemal märkasin autot. See oli vana ja katki. Aga tal oli hinge. Pöördusin tagasi isa poole:
"Kelle oma see on?"
"Sinu," vastas ta. "Ma mõtlesin, et mul oleks õige aeg sinuga jälle rääkima hakata. Ja see sobib kingituseks. Ma tean, et see pole kõige uuem masin, aga järsku sa elad üle?"
Olin pöördes. Jooksin auto juurde ja tõmbasin ukse lahti. Uks kukkus eest ära. Panin võtme süütesse. Auto hakkas värisema ja läks lõpuks ka käima.
"Ma armastan seda," ütlesin isale ja sõitsin kooli, jättes maha kukkunud ukse vedelema.
Kooli jõudes ei olnud Chuck veel kohale jõudnud. Jäin oma auto juurde ootama. Mõne aja pärast ta tuli. Järsku kuulsin, kuidas poekäru krigin läheneb mulle. Vaatasin üles. See tuli otse minu suunas. Sellel oli plaan mind hävitada. Panin käed enda ette, et poekäru löök ei oleks liiga valus. Järsku ei tea kust oli Chuck seal. Ja poekäru oli üles sulanud. See oli vedel metall meie ees. Ja siis oli Chuck läinud. Tõusin püsti. Ma olin segaduses. Minu ümber hakkas kogunema hunnik lapsi. Nad trügisid lähemale, et minuga rääkida ja küsida midagi. Keegi kutsus isegi kiirabi. Enne kui aru sain olin haigla voodis.
"Tundub, et sa pole viga saanud," ütles arst. "Ma olen doktor Martini Fire."
"Fire? Kas Chuck on teie poeg?"
"Jah. Kas ta tegi midagi?"
"Ei. Või jah. Ta päästis mu. Kui teda poleks olnud, oleks see poekäru mind laiaks litsunud."
"Seda ma nüüd küll ei usu. Aga ma räägin pärast veel temaga."
"Aga siis mul on veel küsimus. Miks te olete arst ja mitte kuingas?"
"Kas ma saaksin olla kuningas?"
"Aga kuidas Chuck saab siis kuningapoeg olla?"
"Nii palju küsimusi. Nii vähe vastuseid. Chucki tulevik näitab, et temast saab arstimise kuningas. Sellepärast ka hüüdnimi kuningapoeg. Kuna mina juba olen arstimisekuningas."
Ma olin nõutu. Ei olnud midagi aru saanud Martini jutust. Natukese aja pärast lubati mind koju. Ma tõusin haiglavoodist püsti ja väljusin palatist. Ukse taga ootas üllatavalt palju kooli õpilasi. Chucki ma nende seas ei näinud. Läksin masendunult tagasi kooli juurde, kuna sinna oli jäänud minu auto. Üllatuseks, seda enam ei olnud seal. Marssisin vihaselt koju. Ja ennäe. Maha kukkunud ukse kõrval oli ka ülejäänud sõiduk. Rõõmustasin. Läksin majja. Küsisin isalt, kes mu auto tagasi tõi, aga tema ei teadnud asjast midagi. Ma millegi pärast kahtlustasin Chucki, aga ma ei saanud kindel olla. Õppisin homseks kõik asjad ära ja läksin magama. Pesta ma ei viitsinud, sest haiglalõhn oli mulle külge jäänud. See meeldis mulle, erinevalt enamikust.