Sa sulatasid...

"Sa sulatasid poekäru üles," ütlesin Chuckile pärast pingsat mõttetööd eelneval õhtul.
"Ära ole rumal, St...nikki. Kuidas ma saaks poekäru sulatada?"vastas ta ja tema nägu muutus minu lemmik sirgmuigeks.
"Üks hetk sind seal ei olnud ja siis sa olid ja siis oli poekäru vedel mass. Sa sulatasid poekäru. Ma ei tea kuidas, aga sa tegid seda." Olin järeleandmatu. Ja miks ma peaks mitte olema? Ma olen oma elus nii palju järele andnud. Olen lõpetanud oma pesemise, olen lõpetanud normaalsete asjade kandmise, olen lõpetanud... Rohkem meelde ei tulnud, sest ta vaatas mulle oma kuldpruunide silmadega otsa. Midagi oli teisiti. Meenus. Eelmine kord, olid tal silmad roosad.
"Kas sul on läätsed?" oli esimene küsimus, mis mu suust välja sööstis.
"Kuidas palun?"
"Läätsed? Eelmine kord olid su silmad roosad. Praegu on need kuldpruunuid."
"Sul on viirastused. Ma ei kanna läätseid. Mul on alati olnud pruunid silmad. Pealegi ma olen mees. Meestel pole roosad silmad. Veel vähem läätsed."
Sõnad tulid tema suust liiga kiiresti. Sain kohe aru, et ta valetab. Samas oli ta poekäru juures nii rahulikult rääkinud. Aga selles, et Chuck sulatas poekäru ära, olin absoluutselt 100,001 % kindel. See lihtsalt ei saanud teisiti olla. Ühtegi teist loogilist seletust polnud.
Chuck marsis minema. Mul jäi suu lahti. Ta ei olnud mulle midagi öelnud lõpetuseks. Ta lihtsalt marsis minema. Jälle see tema ebaviisakus. Täpselt nagu meie esimesel kohtumisel, kui ta oma ninast kinni võttis. Nagu mina haiseks?! Mul jäi sellest ülbusest suu lahti. Mööda jalutas Trussica, kes pani minu huuled oma näpude vahele. See nägi kahtlane välja. Ma ei tea, kui kahtlane, aga mööda jalutavad kaasõpilased naersid. Siis ma tõmbasin ennast vabaks ja pagesin. Pärast otsis Trussica mu üles ja palus vabandust. Ta ütles, et mul oli suu lahti ja see näis ainsa mõistlikku lahendusena. Andestasin talle.
Kodus tutvustas isa mulle oma kalastamissõpra Bobby Browni ja tema poega Jude Browni. Ma ütleks, et esimese kohtumise kohta läks hästi. Me saime parajalt headeks sõpradeks ja ta ütles, et ma võiks kunagi La Pulli randa minna. Naeratasin nii hästi kui see mul välja tuli. Brownid läksid koju ja minna läksin tuttu.
"Pesen ennast homme, pesen ennast homme, pesen ennast homme..." sosistasin endale, kui ma magama jääma hakkasin. Kuulsin vaikset naeru. Mõtlesin, et see tuli alateadlikult minust ja jäin magama.