Chuck valetas.

Chuck valetas. Me ei läinud kaugele. Tundsin tee ära. Me läksime tema koju. Tee peal ei olnud palju valgustust seega oli hirmuäratav vaadata, kuidas Chuck vahetas kogu aeg inimese ja draakon-lohe-printsi vahel.
"Kas see on valus?" küsisin, et mitte mõelda oma peatsele surmale.
"Mis on valus?" Tundud, et Chuck mõtles minu surmale.
"See muutumine kogu aeg."
"Ei. Ma ei saakski aru, et ma muutun, kui ma oma käsi ei näeks."
Jõudsime tema maja juurde. Maja oli pime. Teadsin, et teised on alles golfiväljakul ja üritasid normanne eemal hoida. Järsku süttis majas tuli. Chuck oli endiselt mu kõrval nii et ma ehmatasin. Tahtsin kiljuda, aga Chcuk pani oma käe mu suule. Me olime lõksus. Ei saanud minna sisse, aga kui oleksime ära sõitnud, oleks ta meile lihtsalt järgi tulnud. Vaatasin Chucki poole. Oli näha, et ta oli samale järeldusele tulnud. Veresoon tema peas tuksles, kui ta üritas mõelda uut plaani välja.
Chuck vajutas gaasi. Sõitsime tema maja juurest minema. Sõitsime mere äärde. Tundsin seda lõhnast.
"Miks me mere äärde lähme?" pärisin.
"Vesi on ainus asi, mis võib draakon-lohe-printse tappa. Rebid tükkideks ja viskad vette. Nii ei saa ta enam oma tuld kasutada."
"Aga kas see pole sinu jaoks kahjulik?"
"Ma olen ju ühes tükis," ta naeris hüsteeriliselt. See tekitas minus hirmu. Järsku hüppas keegi meie auto katusele. Kiljusin.
"Rahu Nikki, see on Mummett. Ta tuleb appi."
Rahunesin. Merd oli juba näha. Chucki soovitusel ronisin autost välja. Seisin seljaga mere poole, näoga tee poole. Tuul viis minu lõhna autoni. Sealt ilmus nähtavale Games. Sekundiga oli ta minu juures. Aga Chuck ja Mummett olid kiiremad. Alaska ja Island olid ka varsti seal. Nad hoidsid Gamesi kinni. Aga ma olin liiga lähedal. Games sirutas oma kaela välja ja hammustas mu õlast tüki. Kukkusin. Valu oli tappev. Ma ei suutnud oma õlga vaadata. Dr. Fire oli õnneks lähedal. Ta võttis Gamesi suust mu õla tüki ja hakkas seda ruttu tagasi minu külge õmblema. Ma silme eest läks mustaks. Kuulsin ainult rebenemist ja sulpsumist. Ilmselt oli Games nüüd hävitatud. Kuulsin Chucki häält:
"Nikki sa ei või ära minna. Ära mine valgusesse. Mul on sind vaja. Nikki. Nik..N..."
Ma ei kuulnud enam midagi. Olin surnud. Täiesti kindel selles. Äkki tundsin, et dr. Fire oli minu õla õmblemise lõpetanud. Sain hingata. Nägin. Kuulsin. Haistsin. Lõhnasin halvasti.
"Ma tahan vanni."
Chuck naeris minu lemmik sirgmuiet ja tõstis mu siis autosse. Nõjatusin tema vastu, kui ta mind koju viis.

"Ma lähen...

"Ma lähen täna Chucki perekonnaga kohtuma," ütlesin isale.
"Kas ta pole sinu jaoks pisut vana?" vastas ta ja silitas oma voolikut. Ta oli kohaliku tuletõrjejaama ülem.
"Ei," valetasin, sest tegelikult oli ta juba 93 nagu ma hiljem teada sain. "Ma olen juunior ja ta on juunior." Isa jäi vist selle vastusega rahule. Kostis uksekell.
"See on vist tema. Ta tahab sinuga kohtuda."
"Too ta sisse," ütles isa ja vehkis oma voolikuga.
"Käitu korralikult," anusin teda.
Isa tegi oma pea kohal mingit liigutust, mis pidi tähendama, et ta on otsekui ingel. Läksin ust avama. Ei olnudki Chuck. Oli naabrinaine proua Green. Ta tõi oma kirjad meile ära. Läksin tagasi isa juurde.
"Ei olnudki tema." Isa irvitas. Uksekell.
"Nüüd on vist tema," ütlesin ja sööstsin ukse juurde. Oligi. Õnneks. Chuck astus sisse ja marssis otse isa juurde, et temaga kohtuda. Olin tegevusest veidike jahmunud, aga läksin talle järgi.
"Olen Chuck Fire," ütles mu poisssõber (see sõna ei ole Chuckile sobiv. Ma eelistaks kihlatu)
"Bobby," vastas isa ja hoidis oma voolikut ähvardavalt.
"Ma viin Nikki täna oma perekonnaga kohtuma. Ma loodan, et see sobib?"
"Hoolitse tema eest."
"Ma teen seda," kostis Chuck ja minu rõõmuks me lahkusime.
Läksime Chucki autoga, sest sellel oli neli ust, erinevalt minu kolmest. Me ei sõitnudki tema maja poole, vaid kohaliku golfi väljakule.
"Kas me hakkame golfi mängima?" imestasin. See tundus draakon-lohe-printside kohta kuidugi alandav.
"Muidugi. Kas ma pole rääkinud, et see on vana traditsioon. Ja pealegi saame me ainult mängida siis, kui lastakse rakette. Ja täna on Jolly-Dee sünnipäev. Ta elab golfi väljaku lähedal. Ta vanemad on iga aasta rakette lasknud," seletas Chuck ja naeratas.
"Miks teil rakette on vaja?"
"Küll sa näed."
Jõudsime väljakule. See oli inimtühi. Ilmselt sellepärast, et oli juba peaaegu pime. Tema ülejäänud pere oli juba kohal. Võtsime meeskondadesse. Kuna mina nagunii mängida ei osanud, siis mind pandi punktilugejaks. Alaska juhtis. Siis hakati ilutulestike laskma. Nüüd hakkas ka teistel mängijatel vedama, sest nad said käiku lasta oma salarelva. Nad liigutasid palle oma tapvalt kuuma hingeõhuga. Enamus löögid oli hõul-in-uanid. Võitis Mummett. Tema võidu pühitsemiseks lasti õhku tulejugasid. Nüüd mõistsin, miks rakette oli vaja. Siis ei paista tulejoad taevast välja. Päike oli loojunud. Läks pimedaks. Kõik kohal olijad muutusid draakon-lohe-printsideks.
"Peatust! Keegi tuleb!" hüüdis Island. Tal oli nimelt võime näost täiesti juhmiks minna ja tulevikku näha. Sellest oli palju kasu. Chuck omakorda oskas mõtteid lugeda. Ta sai teada, kes tuleb enne kui keegi teine.
"Kes tuleb?" küsis Alaska, kellel võimeid polnud.
"Normannid."
Draakon-lohed võtsid kaitsepositsioonid sisse ja ootasid normanne. Nad saabusid. Neid oli kolm. 2 meest 1 naine. Chuck ja Mummett ajasid taevasse tulepallid, et oleks valge ja nad oma inimkuju võtaksid. Ka vastutulijad muutusid inimesteks. Rastapatsidega neeger hakkas rääkima:
"Ma olen Jolent... see on Kimtoria ja Games. Me olime eemal, kui nägime teie tulejugasid. Mõtlesime, et ühineme teie golfimänguga. Ega teil kolme lisamängija vastu midagi pole?"
"Ei," vastas dr.Fire ja tundus, et kõik läheb hästi. Järsku tuli tuuleiil. Tulepallid kustusid ja kõik muutusid draakon-lohedeks. Kõik peale minu. Games nägi seda.
"Tule Nikki!" ütles Chuck ja tõmbas mind auto poole.
"Kuhu me lähme?" Olin segaduses. Miks mind järsku ära tõmmati.
"Normannid söövad inimesi. Neile on inimliha kõige maitsvam asi maailmas. Games on jäljekütt."
Olime autos. Ta pani mu rihma kinni ja oli ruttu juhi kohal. Ta hakkas sõitma.
"Mis on jäljekütt?"
"Kui saak hakkab põgenema, teeb see liha maitsvamaks. Kuna ma sind kaitsen, saab sellest tema elu kõige põnevam jaht.
"Kuhu sa mind viid? Ma pean oma isa päästma!"
"Bobbyga on kõik korras," ütles Chuck. "Ainult sind tuleb päästa."
"Kuhu sa mind viid?"
"Ära... Võimalikult kaugele siit..."

Kobisin Chucki...

Kobisin Chucki autost välja. Olime kooli parklas. Ta oli mulle hommikul järgi tulnud. Kuskil seisis keegi äss, kes oma auto kapotil raadiot hoidis ja sealt suure tümpsuga Muse "Supermassive Black Hole'i" laskis. Pilgud pöördusid meie poole. Me oleksime nagu punasel vaibal Oscari Galale minemas.
"Mulle ei meeldi, kui inimesed mind vaatavad," ütlesin.
"Blllkökimökimökikökiblablaaa," oli ainus, mida ma kuulsin, sest laul pandi kõvemaks. Chuck toetas oma käe mu õlale nagu joodik, kes vajaks tuge ja me läksime tundi.
Järgmised paar päeva möödusid nii toredalt. Ühel nendest kutsus Chuck mind oma perekonnaga kohtuma. Nad olid ka draakon-lohed. Tal oli kaks venda ja kaks õde, kes tegelikult ei olnud temaga kuskilt otsast sama verega. Tema 'vanemad' ei olnud ka päris. Kuna nad kõik olid draakon-lohed, siis nad lihtsalt hoidsid kokku, sest nii oli kergem.
Chucki vanema venna nimi oli Mummet. Ta nägi äärmiselt tugev välja ja seda ta oli ka. Mummetil olid mustad lokkis juuksed ja samuti kuldpruunid silmad. Üldse olid tervel perel sellised silmad. Ja nagu ma hiljem teada sain, muutusid need roosaks, kui nad tahtsid süüa.
Chucki teine vend oli selle hea kummituse nimega Casper. Ta oligi väga kummituslik. Tal oli ülivalge nahk ja punased lokid. Isiklikult ma meestel lokke ei pooldanud, aga draakon-lohedele need lihtsalt sobisid.
Chucki õed olid täielikud vastandid. Alaska ja Island. Alaska oli blond ja väga ilus. Tundus nagu kõige ilusam maa peal. Kui ma ei teaks, et ta on draakon-lohe, siis ma isegi kardaksin teda veidike. Island oli väike, mustapäine tüdruk, kes liikus nagu haldjas, mis sest, et draakon-lohed on vägaa kohmakad.
Chucki ema ja isa nägid liiga vanad välja, et neil keskkoolis käivad lapsed olid. Vaatamata vanusele nägid mõlemad välja naug inglid.
Mind oli kutsutud neid külastama kahe päeva pärast.
"Aga mis siis, kui ma neile ei meeldi?" küsisin, sest tahtsin olla Ameerika filmistaari moodi.
"Sa oled majas täis draakon-lohesid ja sa kardad, et sa ei meeldi neile?" küsis ta vastu ja naeratas minu lemmik sirgmuiet.
Ei osanud midagi vastu kosta. Jäin põnevusega nädalavahetust ootama.

Laupäev oli...

Laupäev oli lõpuks tulnud. Naeratasin tahtamatult. Kuna minu social life on nullis, siis mul polnud midagi muud teha, kui lugeda oma uut raamatut. Seal leidsin väga palju sarnaseid punkte Jude'i jutustusest. Tegin need markeriga lillaks. Lükkasin arvuti sisse, et näha, kas seal on nende asjade kohta, midagi veel kirjtatud. Oli. See oli palju põnevam. Aga kogu see jutt seal seostus mul Chuckiga. Ma kogu teksti ei lugenudki. Paar sõna torkas silma nagu: kiire, tugev, surematu, hea lõhn, ilus nägu, veider nimi ja põletav hingeõhk. Selle viimasega meenus kohe päev, kui Chuck oli mind poekäru eest päästnud. Lugesin nüüd internetist leitud teksti põhjalikumalt läbi. Kõik need sõnad, need väljendid, laused seostusid ainult ühe olendiga. Mida rohkem ma lugesin, seda kindlam ma olin. Ma ei suutnud seda siiski välja öelda. Kartsin. Kartsin kaks päeva.
Esmaspäeva hommikul kooli sõites, oli Chuck juba kohal. Ta naeratas ja hakkas tere ütlema. Ma kõndisin temast mööda. Kõndisin metsa. Ta järgnes mulle. Ma ei vaadanud selja taha, ma ei kuulnud midagi, aga teadsin, et ta järgneb mulle.
Peatusin kohas, kus valgus paistis läbi puude. Oli ilus päev. Aga ma nii kartsin. Tahtsin võimalikult kiiresti selle asjaga ühele poole saada. Hingasin, ohkasin, ohkasin veel korra ja alustasin:
"Kui vana sa oled?"
"17."
"Kui kaua sa 17 oled olnud?"
"Mõnda aega."
Ohkasin. Ohkasin veel. Tõmbasin hinge. Takerdusin. Ei teadnud mida öelda. Unustasin hingata. Ohkasin.
"Ma tean, mis sa oled."
"Siis ütle. Ütles kõva häälega."
Ohkasin. Võtsin suure sõõmu õhku ja karjusin üle terve metsa, sest ta oli ju käskinud seda kõva häälega hüüda:"DRAAKON-LOHE-PRINTS!!!"
"Kas sa kardad?"
Mind hämmastas tema võime jääda rahulikuks. Kuigi olin Chuckile seljaga kartsin kohutavalt. Aga ma ohkasin, pöörasin ümber ja ütlesin:
"Ei."
"Tule minuga kaasa," ütles Chuck ja tõmbas mind oma selga.
"Kuhu me lähme?"
"Sa pead nägema, milline ma pimeduses olen."
Ta jooksis kiiresti, aga pani mind varsti maha. Ütles, et rohkem ei jaksa. Aga me ei pidanudki rohkem edasi minema, sest me olime pimedas ja tema oli draakon-lohe-prints. Ehmusin. Ma nii proovisin seda varjata, sest ma ei tahtnud, et ta arvaks, et ma kardan. Läksime tagasi valgusesse ja ta võttis oma inimkuju. Ta võttis mul käest kinni. See oli tapvalt külm. Aga ma ei pannud seda pahaks. Komsitasin. Ma kukkusin ja tõmnasin ta endaga kaasa. Me jäime keset välu lamama ja üksteisele otsa vaatama. Ta silmad olid jälle kuldpruunid. Ma tahtsin nii väga teada, mida see tähendas, aga mul oli suva. Sest ma teadsin nüüd tõtt ja ta teadis, et ma teadsin. Ta oli draakon-lohe-prints.

Läksin täna...

Läksin täna Trussica, Nike'i ja ülejäänutega La Pulli randa. Oma üllatuseks nägin seal Jude'i. Ta oli pikem kui kunagi varem. Mis siis, et olin teda ainult ühekorra näinud. Läksin temaga vestlema. Kõndisime mööda randa.
Ta rääkis mulle mingist vanast mereröövlite muistendist (tema suguvõsa tulenes mereröövlitest), kuidas Fire perekond oli kunagi ammu tulnud mereröövlite maa peale jahti pidama, põletades puud ja majad oma teel. Kuna mereröövlid muutusid väidetavalt papagoideks, siis sõlmisid nad Fire'itega kokkuleppe, et seni, kuni nemad ei tule nende maale, ei tule nemad nende omadele.
Jutt tundus mulle nii põnev, et küsisin, kas selle kohta on ka mõni raamat (olen raamatukoi). Ta ütles, et on küll. Selle nimi oli "Mere Muistendid" pärast läksin koju. Lülitasin oma arvuti sisse ja otsisin raamatu üles. Seda sai klubist Angel laenutada. See tundus mulle veider, aga mis sellest. Siis tuli mulle meelde ka see, et Trussica kutsus mind endaga sinna.
Järgmisel päeval Trussicale oma mõttest rääkides, sattus ta nii vaimustusse, et kutsus Bandžola ka meiega kaasa. See ettevõtmine toimus laupäeval.
Angelis liikus palju kahtlast rahvast: esiteks, ei öelnud keegi, et ma haisen ja teiseks, keegi meestest ei vilistanud, kui Trussica neile silma tegi. Mõistmatu. Läksin raamatuleti juurde. See oli kolmas põhjus, miks klubi tundus veider. Küsisin "Mere Muistendeid". Maksin raha ära. Tahtsin nüüd ära minna, aga ma ei leidnud Trussicat ja Bandžolat üles. Läksin välja. Seal seisid mingid mehed. Nad lähenesid mulle. Kartsin. Haarasin kotist soolagaasi järgi, aga seda polnud. Mehed tulid aina lähemale. Järsku kostis auto mürinat ja paar meetrit eemal peatus tumesinine Opel. Välja astus Chuck. Ta astus meestele lähemale. Pagesin autosse. Chuck tegi midagi, aga ma ei näinud. Nägin ainult, kuidas meestel kubeme kohalt püksid märjaks läksid ja ära jooksid. Chuck tuli autosse.
"Pane rihm kinni!" ütles ta ja andis gaasi.
"Sa peaks enda rihma kinni panema," kostsin vastu, aga täitsin siiski ta käsku.
Chuck peatas auto söökla ees. See kõik tundus mulle nii veider. Nägin Trussicat ja Bandžolat, kes muigasid meid koos nähes. Tüdrukud vabandasid, et nad mind kaasa ei kutsunud. Neil oli lihtsalt liiga suur nälg. Chuck ütles, et ta võib mind ise toita ja me astusime sööklas.
Kelner tõi meile menüü. Võtsin esimese silamtorkava asja.
"Üks seenepirukas palun."
"Ja teile härra?" küsis kelner Chuckilt ja minu meelest tegi talle silma.
Chuck seda ei näinud, ta vaatas mind. Punastasin.
"Ei midagi," kostis ta. Kelner lahkus.
Otsisin sõnu. Mu peas tiirles nii palju küsimusi. Kuidas? Miks? Kuidas? Miks? Miks? Miks?
"Kuidas sa teadsid, kus ma olen?" küsisin.
"Ma uurisin jalakäijate mõtteid. See on väga häiriv. Ma pole häirinud niimoo.."
"Sa loed mõtteid?" küsisin teda katkestades.
"Ma suudan lugeda iga inimese mõtteid... peale sinu. See on väga imelik. Ja häiriv."
Chuck vaatas teistele sööjate otsa ja ütles, millest nad mõtlevad:
"Päkapikud, komm, Tuhkatriinu, vikerkaar..."
Mu seenepirukas saabus. Ei tahtnud seda süüa. Olin liiga hõivatud mõtlemisega. Aga Chuck ei andnud järele. Ta tõmbas mu suu jõuga lahti ja toppis terve piruka suhu. Pidin närima, sest muidu oleksin lämbunud. Mul oli häbi. Läksin punasemaks, kui ma juba olin. Chuck naeris. See naer oli mulle tuttav. Olin seda kuskil ennegi kuulnud, aga ei mäletanud kus.
Väsimus tuli peale. Chuck märkas seda. Ta viis mu koju. Ma ei mäletanud enam kuidas ma voodisse sain, aga hommikul ärgates oli mul tekk peal ja juuksed puhtad.

Sa sulatasid...

"Sa sulatasid poekäru üles," ütlesin Chuckile pärast pingsat mõttetööd eelneval õhtul.
"Ära ole rumal, St...nikki. Kuidas ma saaks poekäru sulatada?"vastas ta ja tema nägu muutus minu lemmik sirgmuigeks.
"Üks hetk sind seal ei olnud ja siis sa olid ja siis oli poekäru vedel mass. Sa sulatasid poekäru. Ma ei tea kuidas, aga sa tegid seda." Olin järeleandmatu. Ja miks ma peaks mitte olema? Ma olen oma elus nii palju järele andnud. Olen lõpetanud oma pesemise, olen lõpetanud normaalsete asjade kandmise, olen lõpetanud... Rohkem meelde ei tulnud, sest ta vaatas mulle oma kuldpruunide silmadega otsa. Midagi oli teisiti. Meenus. Eelmine kord, olid tal silmad roosad.
"Kas sul on läätsed?" oli esimene küsimus, mis mu suust välja sööstis.
"Kuidas palun?"
"Läätsed? Eelmine kord olid su silmad roosad. Praegu on need kuldpruunuid."
"Sul on viirastused. Ma ei kanna läätseid. Mul on alati olnud pruunid silmad. Pealegi ma olen mees. Meestel pole roosad silmad. Veel vähem läätsed."
Sõnad tulid tema suust liiga kiiresti. Sain kohe aru, et ta valetab. Samas oli ta poekäru juures nii rahulikult rääkinud. Aga selles, et Chuck sulatas poekäru ära, olin absoluutselt 100,001 % kindel. See lihtsalt ei saanud teisiti olla. Ühtegi teist loogilist seletust polnud.
Chuck marsis minema. Mul jäi suu lahti. Ta ei olnud mulle midagi öelnud lõpetuseks. Ta lihtsalt marsis minema. Jälle see tema ebaviisakus. Täpselt nagu meie esimesel kohtumisel, kui ta oma ninast kinni võttis. Nagu mina haiseks?! Mul jäi sellest ülbusest suu lahti. Mööda jalutas Trussica, kes pani minu huuled oma näpude vahele. See nägi kahtlane välja. Ma ei tea, kui kahtlane, aga mööda jalutavad kaasõpilased naersid. Siis ma tõmbasin ennast vabaks ja pagesin. Pärast otsis Trussica mu üles ja palus vabandust. Ta ütles, et mul oli suu lahti ja see näis ainsa mõistlikku lahendusena. Andestasin talle.
Kodus tutvustas isa mulle oma kalastamissõpra Bobby Browni ja tema poega Jude Browni. Ma ütleks, et esimese kohtumise kohta läks hästi. Me saime parajalt headeks sõpradeks ja ta ütles, et ma võiks kunagi La Pulli randa minna. Naeratasin nii hästi kui see mul välja tuli. Brownid läksid koju ja minna läksin tuttu.
"Pesen ennast homme, pesen ennast homme, pesen ennast homme..." sosistasin endale, kui ma magama jääma hakkasin. Kuulsin vaikset naeru. Mõtlesin, et see tuli alateadlikult minust ja jäin magama.

Nuusutasin ennast...

Nuusutasin ennast. Lõhnasin paremini kui tavaliselt. Võib olla sellepärast, et istusin nüüd bioloogias Chuckiga. Kell oli veel vähe. Päike alles tõusis. Ma ei suutnud enam kodus olla ja otsustasin kooli minna. Maja ees ootas mind isa.
"Tere," ütles ta.
Shock! Mental Breakdown! Mu isa ütles mulle tere. Ei osanud midagi vastata nii et vaatasin eemale. Seal eemal märkasin autot. See oli vana ja katki. Aga tal oli hinge. Pöördusin tagasi isa poole:
"Kelle oma see on?"
"Sinu," vastas ta. "Ma mõtlesin, et mul oleks õige aeg sinuga jälle rääkima hakata. Ja see sobib kingituseks. Ma tean, et see pole kõige uuem masin, aga järsku sa elad üle?"
Olin pöördes. Jooksin auto juurde ja tõmbasin ukse lahti. Uks kukkus eest ära. Panin võtme süütesse. Auto hakkas värisema ja läks lõpuks ka käima.
"Ma armastan seda," ütlesin isale ja sõitsin kooli, jättes maha kukkunud ukse vedelema.
Kooli jõudes ei olnud Chuck veel kohale jõudnud. Jäin oma auto juurde ootama. Mõne aja pärast ta tuli. Järsku kuulsin, kuidas poekäru krigin läheneb mulle. Vaatasin üles. See tuli otse minu suunas. Sellel oli plaan mind hävitada. Panin käed enda ette, et poekäru löök ei oleks liiga valus. Järsku ei tea kust oli Chuck seal. Ja poekäru oli üles sulanud. See oli vedel metall meie ees. Ja siis oli Chuck läinud. Tõusin püsti. Ma olin segaduses. Minu ümber hakkas kogunema hunnik lapsi. Nad trügisid lähemale, et minuga rääkida ja küsida midagi. Keegi kutsus isegi kiirabi. Enne kui aru sain olin haigla voodis.
"Tundub, et sa pole viga saanud," ütles arst. "Ma olen doktor Martini Fire."
"Fire? Kas Chuck on teie poeg?"
"Jah. Kas ta tegi midagi?"
"Ei. Või jah. Ta päästis mu. Kui teda poleks olnud, oleks see poekäru mind laiaks litsunud."
"Seda ma nüüd küll ei usu. Aga ma räägin pärast veel temaga."
"Aga siis mul on veel küsimus. Miks te olete arst ja mitte kuingas?"
"Kas ma saaksin olla kuningas?"
"Aga kuidas Chuck saab siis kuningapoeg olla?"
"Nii palju küsimusi. Nii vähe vastuseid. Chucki tulevik näitab, et temast saab arstimise kuningas. Sellepärast ka hüüdnimi kuningapoeg. Kuna mina juba olen arstimisekuningas."
Ma olin nõutu. Ei olnud midagi aru saanud Martini jutust. Natukese aja pärast lubati mind koju. Ma tõusin haiglavoodist püsti ja väljusin palatist. Ukse taga ootas üllatavalt palju kooli õpilasi. Chucki ma nende seas ei näinud. Läksin masendunult tagasi kooli juurde, kuna sinna oli jäänud minu auto. Üllatuseks, seda enam ei olnud seal. Marssisin vihaselt koju. Ja ennäe. Maha kukkunud ukse kõrval oli ka ülejäänud sõiduk. Rõõmustasin. Läksin majja. Küsisin isalt, kes mu auto tagasi tõi, aga tema ei teadnud asjast midagi. Ma millegi pärast kahtlustasin Chucki, aga ma ei saanud kindel olla. Õppisin homseks kõik asjad ära ja läksin magama. Pesta ma ei viitsinud, sest haiglalõhn oli mulle külge jäänud. See meeldis mulle, erinevalt enamikust.

Hommik. Kool...

Hommik. Kool. Bioloogia. Juba ainuüksi need sõnad ajavad mu vihale. Sundisin end siiski kohale minema, sest täna pidi olema suur päev, kui ma saan teada, miks kuningapoeg oma nina kinni hoidis. Aga teda polnud. Istusin oma kohale. Mõtlesin, et ta hilineb, aga ei. Ka lõunasöögi ajal ei näinud ma teda kuskil. Istusin Nike'i ja tema sõprade lauas, aga ei näinud kedagi selles lauas, kus ta tavaliselt istub. Ma ei osanud midagi arvata.
Kuna kuningapoja puudumine ajas mu masendusse, siis otsustasin ära õppida Nike'i sõprade nimed. Üks tüdruk, kes pidevalt lobises ja kes oli ka minu hispaania keele tunnis oli nimega Trussica. Üks teine pisut vaiksem tüdruk, kes nägi üpris nohiklik välja oli nimega Bandžola. Tema kolmas sõber oli Breik. Mõtlesin, kas praegu on moes panna oma lastele selliseid imelikke nimesi. Aga ma ei hakanud selle üle pikalt mõtlema, sest olin endiselt masendunud.
Hispaania keeles ma istusin nüüd Trussicaga koos. Terve tunni ta põhimõtteliselt rääkis. Kui tund hakkas läbi saama, küsis ta mult, kas sooviksin temaga klubisse Angel minna. Ütlesin, et vajan mõtlemisaega. See oli päeva viimane tund, nii et nüüd sain koju. Kui seda niiviisi võib üldse nimetada.
Kodus ei juhtunud midagi erilist. Isa ei öelnud mulle tere. Ma ei öelnud talle ka. Läksin voodisse. Mitte magama. Lihtsalt. Panin käed kukla taha. Tundsin jubedat haisi. Nuusutasin juukseid, hingeõhku. Need tundusid tavalised. Nuusutasin kaelaauku. Fuhh. Mõni ime, et kuningapoeg oli otsustanud koju jääda. Kuna meil oli täna elektri ja vee katkestus, siis ei saanud ma pesema minna. Aga mis mul siis sellest? Jäin edasi voodisse. Aja jooksul harjusin oma uue haisuga ära ja jäin selle saatel magama.
Hommikul ärgates, otsustasin natuke kodutöid teha. Koolis ei olnud kuningapoeg jälle. Ega ka järgmisel päeval. Ta ilmus välja alles järgmise nädala lõpus. Meil oli jälle bioloogia koos. Istusin tema kõrvale. Kõhklesin veidi, kuid otsustasin siis vestlust alustada. Kuid ta jõudis minust ette.
"Tere ma olen Chuck Fire. Sa oled Nikki?"
"Jah." Olin jahmunud, et ta teadis mu hüüdnime ja ei öelnud mulle Stinky. Ma ei suutnud sõnagi välja saada. Aga siis, kui õpetaja oli meile ülesande kätte andnud, hakkasin julgust koguma. Aga ta jõudis minust jälle ette.
"Naised enne."
Võtsin mikroskoobi enda poole ja vaatasin.
"Profaas," ütlesin.
"Kas tohib ma vaatan ka?"
"Muidugi."
"See on profaas."
"Nagu ma ütlesin."
Ta vahetas slaidi mikroskoobis.
"Anafaas," ütles ta.
"Tohib ma vaatan?"
"Ikka."
"Anafaas."
"Nagu ma ütlesin."
Olin julguse kokku saanud. Slaidi vahetades, hakkasid mu käed värisema, aga võtsin ennast kokku.
"Sa olid läinud."
"Jah. Ma olin linnast väljas paar päeva. Isiklikud põhjused."
Möödus paar sekundit piinlikku vaikust ja siis ta alustas jälle.
"Kas sulle meeldib vihm?"
"Sa küsid mult ilma kohta?" oli ainus, millega suutsin talle vastata.
"Jah, tundub küll."
"Mulle ei meeldi väga päike. Ükski kuum, kuiv asi. Ma eriti ei...bläähh."
"Aga kui see sulle nii vähe meeldib, siis miks sa elad kõige kuivemas piirkonnas Lõuna-Ameerikas?"
Mind päästis kell. Aga ka peale klassist väljumist, et jätnud ta mind rahule. Ta järgnes mulle söökla poole. Lõpuks sain aru, et ta ootab endiselt vastust oma küsimusele.
"See on keeruline."
"Olen kindel, et ma jõuan sind ära kuulata."
"Mu vanaisa abiellus uuesti ja kolis Mehhikosse. Ta pärandas siin meile ühe maja, mille mu ema maha müüs, kui ta isast lahku läks."
"Aga miks sa emaga kaasa ei läinud? Kas sulle ei meeldi tema mees?"
"Ei. Grill on täitsa tore. Aga ma eelistan pidevale ringi reisimisele kodu. Ja praegu on siin ainus koht selle jaoks."
Ülejäänud päev möödus meeldivalt. Õhtul otsustasin isegi oma kaenlaaelused ära pesta. See oli esimene öö, kui nägin unes Chuck Fire'it.

Kooli jõudes...

Kooli jõudes oli kõik muutunud. Kõik vaatasid mind. Ma olin jälle omas elemendis. Inimesed võtsid oma ninadest kinni, mõni ägedam ajas kujuteldavat haisu oma tagumiku juurest. Ma naeratasin. Ma astusin bioloogia klassi uksest sisse. Kõik kohad olid juba võetud. Mind üllatas, et kuningapoja kõrval keegi ei istunud. Kuna see oli ainus vaba koht, siis ma läksin ja istusin sinna. Ta haaras oma ninast kinni. Ma teadsin, et täna oli mul halb hais küljes, aga et see nii jube oli, seda ma arvata ei osanud. Ma nuusutasin oma juukseid. Neil oli minu lemmiku maasikaampooni lõhn juba kadumas. Kui tund lõppes, tormas kuningapoeg minu kõrvalt minema ja laskis oma nina alles koridoris lahti.
Mul oli häbi. Mind polnud kunagi varem keegi niimoodi alandanud. Ja see polnud veel kõige hullem. Mingi suvaline vend minu inglise keele klassist tuli sellel vahetunnil minu juurde ja küsis, kas ma tahaksin temaga ühes söögilauas istuda. Ta meeldis mulle. Tema nimi oli Nike. Imelik nimi mehele, ma tean. Niisiis ma istusin temaga lõunalauas. Pärast selgus, et meil oli veel kehaline koos. Kuna ma ei oska eriti võrkpalli mängida, siis lõin ma talle palliga vastu pead. Mul oli jälle väga alnadatud tunne. Leidsin, et praegu on sobiv aeg lesta tõmmata. Siis ma ronisin oma punasesse mõtetusse masinasse ja läksin kahest viimasest tunnist ära.
Koju jõudis otsustasin üle pika aja ennast pesta. Kasutasin isetehtud seepi ja isa sampoonivabriku tooteid. Lõhnasin paremini kui viimase kahe nädala jooksul. Siis läksin oma tuppa ja lülitasin üli aeglase arvuti sisse, et natuke jututubades chillida. Mitte, et ma chillida oskaks. Ma lihtsalt ootan, kuni keegi tuleb minu juurde ja hakkab rääkima. Siis ma vastan selliseid mõtetusi nagu jah ja ei ja niisama. Otsustasin varakult magama minna ja järgmisel päeval kuningapoja käest küsida, et mis on tema probleem. Ma tean, et ma haisen, aga pole vaja nii ebaviisakas olla. Sellel ööl nägin veel head unenägu.

Lumesadu

Ärkasin selle peale, et hais oli lämmatav. Tavaliselt olen hajrunud sellega, et minu lõhn on teistest natuke erinev, aga täna hommikul oli see peaaegu lämmatav. Sundisin ennast vannituppa minema. Vaatasin peeglisse. Mu nägu oli tõesti jube. Minu poisipea oli helepruun ja silmad olid samuti pruunid. Blondid triibud mu juustes olid välja kasvamas ja see nägi lihtsalt tobe välja. Mõtlesin, et selline ma olen ja järelikut selliseks ma jään. Minu nimi on Nicole. Ma eelistan Nikkit, aga kõik ütlevad mulle
Stinky. Täna hommikul ma sain vist aru, miks.
Royalty Schoolil pole ilma asjata selline nimi. Seal on käinud terve kuninga suguvõsa õppimas. Kuigi neil võiks olla koduõpetaja... Aga ma arvan, et see annab neile aimu, mis nende riigis tegelikult toimub. Ma käin ka selles koolis. Kuigi ma ei ole royalty. Ma sain sinna kooli sisse üldse tänu vanaema pärandusele, kui ta ära suri. Siis kolis mu ema minema ja leidis endale uue mehe. Aga see oli juba ammu. Kui ma olin kuuene. Nüüd olen ma seitseteist.
Ma elan isaga Georgetowni linna vaesemas osas. Enamik inimesi on siin rikkad nii et kortermaju eriti pole. Kõik kohad on villasid täis. Georgetown asub Guyanas. Siin valitseb kuningas.
Kuningapoeg on minu klassivend. Ta meeldib igale ühele meie klassi tüdrukutest. Isegi mõnele poisile. Aga minu poole ta isegi ei vaata. Ma pole kunagi rohkem masendunud olnud. Peeglit vaadates tuli mul mõte teha makeover. Aga vaevalt, et see aitab. Mul on ikka see hais küljes ja ükski juuksur ei teeks minust iludust.
Loobusin enda vaatamisest ja läksin riidesse panema. Kuna palju raha meil pole, siis ma teen endale paljud riided ise. Täna näiteks panin selga isetehtud kollase kampsuni ja teksad, mis olid siiski poest. Võtsin koolikotti ja läksin kööki. Külmkapist haarasin kohukese ja läksin kooli. Ma ei vaevunud isale head aega ütlema, sest viimasel ajal ta igatseb ema ja mina ainult meenutan seda talle.



Andke teada, kas on mõtet jätkata. See võib olla ei tundu liiga huvitav, sest see alles sissejuhatas.

Lumehelbekese saaga

Nii. Kuna me eesti keeles peame kirjutama mingit juttu muinasjuttust ümber e. travestiat e. naljakat varianti, siis ma mõtlesin, et ma teen Videvikust. Ja kujutage ette: see pole muinasjutt. Aga kuna mul oli juba nii palju sellest valmis mõeldud ja kõikidele sõpradele, kellele ma sellest rääkisin, meeldis, siis ma mõtlesin, et ma kirjutan selle ikka üles. Mul oli isegi valmis mõeldud, näitlejad, kes neid osi mängida võiks. Kuna ma kavatsen kirjtuada selle paberi peale ka ja kui veab, siis isegi trükkida (ei tasuks väga loota) siis ma kirjutan enne siia, et ei oleks trükivigu või mingeid väljajäetuid kohti. Et see tuleks ikka parajalt paks.
Plaan igatahes on selline, et minu saaga nimi on Lumehelbekese saaga. Sellepärast, et tal on loodusnähtused nii et mul on ilmastikunähtused :D Esimese osa nimeks saab Lumesadu, teine osa on Rahepall, kolmas on Vihmapilv ja neljas on Vikerkaar. Kui kellelgi on paremaid mõtteid, siis kirjutage mulle või kommenteerige kohe seda.
Midagi rohkem ma selle raamatu kohta praegu ei räägi. Põhimõte on sama, mis Videvikul, aga tegelased on teised ja kui ma julgen öelda, siis see on ka naljakam. Näitlejaid ma vist ei avalda, sest see võib mõne jaoks liiga solvav olla. Ma kavatsen kirjutada uue osa siis, kui mul tuleb midagi kindlat pähe. Nii et igapäevast postitamist ei tasuks oodata.